Silmapiiri avardamine kehavälise kogemuse kaudu

Lendasin avastuste avenüülMinu all poolhämaras laiuv linn oli otsekui elus, helkides erksate neoonsiltide ja korrapäraste tänavavalgustite rikkalikes tehisvärvides. Heljusin vaikides selle kõige kohal ja jälgisin, kuidas inimeste tulv all edasi-tagasi sagis. Mu liikumatu füüsiline keha asus linna teises otsas, minu jaoks otsekui kuskil kauges mälusopis. Laskusin alla tänava tasandile ja vaatasin mööduvaid inimesi, kes minu kohalolust sugugi teadlikud polnud ning kes kõik olid süüvinud omaenda isiklikku maailma. Kogesin veidrat tunnet, kui nad otse minust läbi kõndisid, ning püüdsin kinni hetkelisi aimdusi nende rõõmust ja kurbusest, raskustest ja innustusest. Vaatasin vanu hooneid, mis näisid justkui helendavat aastate jooksul seal elanud inimeste kogutud emotsioonide taustal; tunnetasin mingil moel kogu selle linna erilisust, inimenergia ja kogemuste tohutut hulka.Kõikjal mu ümber paistis olevat otsekui avastuste avenüü; olgu selleks siis minust mööda kõndivate inimeste eraelu või mu pea kohal säravate tähtede ilu. Tõusin tagasi kõrgele õhku, tahtes kogeda seda täielikku vabadust, mis kaasneb kaalutu ja nähtamatuna ringi liikumisega.