Miks on ikkagi nii, et 90% inimesi saab tuju tõstmiseks vahel kangemat kraami kasutada ja neil ei ole soodumust selle lõksu langeda, ning siis on 10%, kel tekib sõltuvus?
Kahjuks me enamasti ei tea, kas kuulume selle 10% hulka, kellest saavad sõltlased, enne kui oleme juba lõksu sattunud. Geneetiline eelsoodumus mõjutab sõltuvusse haigestumist, aga ma pole väga kindel, kas see midagi muudaks, kui inimene oma ohtudest eelnevalt teadusliku kinnituse saaks. Mitmed minu kliendid, kelle vanemad on alkohoolikud, on olnud veendunud, et nendega seda ei juhtu. Kuid juhtus. Mitte ükski inimene ei hakka alkoholi või narkootikume tarvitama plaaniga, et temast saab sõltlane, isegi kui on sellega oma peres väga lähedalt kokku puutunud.
Meile, sõltlastele, ongi siis sisse kodeeritud oht sundkäitumisele?
Sundkäitumine saab millestki alguse. Reeglina on põhjuseks põgenemine millegi eest, valu eest, ja soov tunda ennast turvaliselt. Kui ümbritsev keskkond ei hoolitse meie vajaduste eest, õpime seda ise tegema omal viisil. Selle tulemusena muutub aju neist stimulantidest sõltuvaks. Sundkäitumine tulenebki soovist vältida ebameeldivate mõtete ja tunnete teadvustamist, aga samas ka oskamatusest nendega toime tulla.
Kuidas sa sõltuvust piltlikult kirjeldaksid?
Sõltuvus on nagu jäämägi – see, mis välja paistab, on ainult tipp. Sõltuvuseni viivad erinevad vajadused, mida inimene ei ole õppinud teistmoodi rahuldama. Kõige mõistmiseks on vaja minna üsna sügavale. Me lähenemegi oma programmis sõltuvusele kui bioloogilisele, psühholoogilisele, sotsiaalsele ja vaimsele haigusele. Aga vaadakem seda mäge lähemalt, selle erinevaid tasandeid.
Meil on:
bioloogilised vajadused – söök, jook, uni, nauding;
psühholoogilised vajadused – tunded, emotsioonid, turvatunne;
sotsiaalsed vajadused – vajadus suhelda, olla isiksus. Ühelt poolt vajame autonoomsust, teiselt poolt on vaja suhelda ja kuuluda kuskile;
vaimsed vajadused – miks ma olen, kes ma olen, mis mõte kõigel on.
Alkohol ja narkootikumid on esimeses etapis nagu õnne ja rahulolu allikas. Inimene leiab kiire lahenduse oma muredele. Häda on selles, et see „lahendus“ hakkab aja jooksul probleeme hullemaks tegema.
Tegemist on primaarse haigusega. Põhjused, miks tarvitama hakati, võivad küll kaduda, aga sõltuvus jääb. Seda võib olla raske uskuda, aga tegelikult ei ole sõltuvus suunatud kaifimisele, vaid sellele, et tunda ennast normaalselt, olla vaba stressist.
Ained tõstavad ajus dopamiini taset ja see võimaldab kogeda kiiret naudingut – ning aju jätab selle meelde. Aja jooksul viib see aga muutusteni ajus ning inimene on üldse võimetu tundma naudingut ilma aineid tarvitamata. Tekib vastupandamatu soov juua või tarvitada ja nii saabki alguse sõltuvus, mis areneb vaatamata inimese parimatele soovidele ja kavatsustele.
Tagajärjeks on see, et aju muutub keemiast nii sõltuvaks, et inimene hakkab tarvitades käituma nii, nagu sõltuks neist ainetest tema ellujäämine. See selgitabki paljus sõltlaste äärmuslikku ja kohati ettearvamatut käitumist, mida on raske mõista nii sõltlasel endal kui teistel inimestel. Aga lihtsamalt seletades – kui hakkame alkoholi tarvitama, siis mida kogeme? Naudingut. Ja kui saame positiivse kogemuse, siis mida tavaliselt teeme?
Kordame.
Kordad ja kordad, sest kogemus ütleb, et see on hea. Alkohol ja narkootikumid on meie jaoks nagu hüvitis – me tarvitame neid, et end premeerida, tunda ennast paremini. Ei ole vahet, kas teeme seda põhjusel, et midagi tähistada või toimetulekuks keerulistes olukordades. Või on sotsiaalne tarbimine, näiteks suurepärased klubid, kus mehed kohtuvad igal nädalal ja kohtumistel on oma traditsioonid, mis sageli seotud alkoholi tarvitamisega. Või on noorteklubid, kus tarvitamine aitab kauem tantsida, tunda ennast vabalt. Või seksiklubid, kus keemilised ained aitavad naudinguid suurendada. Aga klubid ei tee kellestki alkohoolikut ega narkomaani. Küll aitab kaasa seal olev n-ö norm, et kõik selles klubis ju teevad ja ma ei saa erineda ning läbi selle sotsiaalse keskkonna ja eluviisi tekibki aja jooksul sõltuvus. Seosed lõbu ja ainete tarvitamise vahel loovad mustri, et ilma ei ole tore. Kordamisel on nii sõltuvusse haigestumisel, aga ka vastupidi – sellest tervenemisel – väga oluline roll.
Tegemist on, nagu märgid, ka vaimse haigusega. Seda ei saa unustada.
Jah, aga selle mõistmiseks on vaja mõnda aega kaine olla, et näha, kuidas tarbimine meie vaimset elu on kahjustanud. Vaimne tervenemine on kaine elu alus, kordan ma ikka ja jälle. Täiskasvanud inimene võib kaineks saades tunda ennast nagu teismeline ja temalt on mõttetu oodata kohe vastutustundlikku käitumist. Võime lahutada maha tarvitatud aastad, sest nii emotsionaalselt kui sotsiaalselt ei vasta ta areng tegelikule vanusele. Kõige enam šokeeribki see tavaliselt inimest ennast. Aga mõelge nii: tarbimine on olnud inimesele nagu kark, mis on aidanud tal toime tulla, ja nüüd võtame temalt selle kargu ära. Seepärast ongi minu arvates ilma toeta siit väljatulemine väga raske.
Kõik muutub, inimene võib jääda esmalt väga üksi ja tundagi, et kainena on halb olla. Kainus on kannatus.
See on nagu leinaprotsess, kus kõigepealt eitatakse kõike, siis kaubeldakse ja põhjendatakse, seejärel tuntakse viha ja kurbust ning alles siis jõutakse leppimise faasi. Selles protsessis vajatakse abi, tuge ja mõistvat keskkonda, aga ka aega. Uue kaine elu ülesehitamine kiirendatud korras pole võimalik. Üksinduses ja eraldatuses on väga raske terveneda.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust „Kainus“.
