Me mõtleme alati nii suurejooneliselt, et enne, kui saame avada oma südame armastusele, peame leidma selle täiusliku inimese. Lapsepõlve maagilise mõtlemise mustrid koos nooruse idealismiga panevad meid otsima täiuslikkust nii endas kui ka teistes - ja kõrvale lükkama inimlikke nõrkusi ning vigu kui midagi alamat, mis ei vääri armastust. Kuid täiuslikkuseotsing on tegelikult armastuse antitees, sest armastus ongi see, kui me tunneme end koos kõigi oma vigadega teise juuresolekul turvaliselt, kirjutab Katherine Woodward Thomas oma raamatus"Kuida leida seda "õiget"".
“Iseenda armastamine pole kergete killast, kuna see tähendab, et tuleb armastada ennast tervikuna, ka enese varju, kus peidus kõik vead ja sotsiaalselt ebasobiv. See hoolivus, millega suhtume oma varjusse, ühtlasi ka muudab seda.” James HillmanSufi pühak Nasrudin räägib loo kahest mehest. Üks neist küsib teiselt, miks ta pole kunagi abiellunud.
