Meie ühiskonnale on omane tugev-olemise kultus. Inimesed kipuvad oma valu ja kannatusi eitama või maha suruma, sest neile otsa vaatamine teeb haiget ja ohustab minapilti. Vaatamata sellele, et hakkamasaamine käib üle jõu, ei küsi me abi, vaid sulgume endasse ja püüame ikkagi edasi rühkida. Arsti või psühholoogi juurde läheme alles siis, kui enam püsti seista ei jaksa ja igapäevaste ülesannetega toime ei tule. Ja lõpuks läheb nii, et palju räägitud ja ihaldatud rõõmsa kulgemise ning kerge ja vaba iseolemise asemel saadab päevi rahutus, ärevus ja pidev võitlus, kirjutab Kadi Kütt lehel Joogateraapia.ee.
Ärevuse päästikudOlen oma varasemates kirjutistes rõhutanud, et valdavalt saab ärevus alguse lapsepõlve valusatest ja lahenduseta jäänud olukordadest – lapse ümber pole kedagi, kes võtaks sülle, selgitaks, lohutaks, puhuks peale haiget saanud põlvele ja sisendaks lootust. Või teine äärmus: vanem seob lapse enda külge ja tõmbab kaotamise hirmus nööri kõvasti pingule. Mõlemal puhul jäävad lapse elementaarsed vajadused rahuldamata, emotsionaalne areng saab pärsitud ja mina-piirid jäävad selgelt välja kujunemata.
