See, mille vastu võitled, jääb kestma

Ärevuse päästikud

Olen oma varasemates kirjutistes rõhutanud, et valdavalt saab ärevus alguse lapsepõlve valusatest ja lahenduseta jäänud olukordadest – lapse ümber pole kedagi, kes võtaks sülle, selgitaks, lohutaks, puhuks peale haiget saanud põlvele ja sisendaks lootust. Või teine äärmus: vanem seob lapse enda külge ja tõmbab kaotamise hirmus nööri kõvasti pingule. Mõlemal puhul jäävad lapse elementaarsed vajadused rahuldamata, emotsionaalne areng saab pärsitud ja mina-piirid jäävad selgelt välja kujunemata. Mida laps sellises olukorras teeb? Neelab segaduse, pettumuse ja valu alla ning otsustab tubli(m) olla ja edasi rühkida. Kuid valu ei kao, sellest saab allasurumise tulemusel kestev kannatus, mis närib ja närvutab hinge. “Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu,” kirjeldab tabavalt seda seisundit Argentiinas tegutsev eestlasest pereterapeut Tiiu Bolzmann (“Perekonna varjatud seadused”). Kuna enese salgamisega kaasneb pidev väsimus, energiapuudus, pettumus ja süütunne, saab kannatada ka enesehinnang ja see on väga viljakas pinnas ärevuse kujunemiseks.

Heakene küll, lapsena ei saanud me seda, mida vajasime, aga miks ärevus täna kiusab? Aastad on ju möödunud, toonased rasked olukorrad selja taha jäänud? Paraku on meie igapäevaelus terve hulk “päästikuid”, nagu teraapias neid nimetatakse, ehk stressirikkaid olukordi, mis avavad justkui väravad alateadvusesse ja päästavad valla seal aastaid või lausa aastakümneid varjul olnud valu.

Kõige ilmsem “päästik” on loomulikult hingeline üleelamine, olgu selle põhjuseks raske haigus, lähedase inimese surm, abielulahutus, vägivalla kogemine, tervisekaotus või suur rahaline tagasilöök. Kuid minevikuvalule võivad väravad avada ka sellised pealtnäha tavalised elusündmused nagu (kõrg)kooliminek, kooli või töökoha vahetamine, töötuks jäämine, abiellumine, lapse sünd ning teise linna või riiki kolimine. Üht või teist neist oleme kõik oma elu jooksul kogenud – miks peaks säärased argised asjad meis ärevuse esile kutsuma?

Kui laps on loomult kinnine ja tagasihoidlik, on väikesest tuttavast maakoolist suurde linnakooli minek väga suur muutus. Keskkond on võõras, harjuda tuleb uute õpetajate ja klassikaaslastega, vanad sõbrad ehk noore inimese peamine tugivõrgustik jääb maha kodukülla.

Töökoha vahetus nõuab kellelt tahes julgust ja enese kokku võtmist, meil tuleb endale ja teistele tõestada, et saame hakkama. Rääkimata muidugi töötuks jäämisest, mis annab tõsise hoobi minapildile ja eneseusule.

Hoolimata sellest, et abiellumine on enamasti siiski väga rõõmus ettevõtmine, võib see tuua endaga kaasa korraliku annuse stressi. Abielu pole sugugi ainult allkiri paberil. Sügaval sees teab igaüks, et abielu on otsus, mis toob kaasa senisest palju suurema vastutuse ning eeldab pühendumist ja kompromissivalmidust.

Kuulen teraapiaseanssidel väikelastega kodus olevate noorte emade suust sageli ahastamist: “Ma olen iseennast täiesti ära kaotanud. Ma tahan oma elu tagasi!” Tunne, nagu oleks isiklik sõltumatus lõplikult käest antud, toob sageli kaasa meeleheite ja masenduse. Imiku hooldamine on kurnav nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, ema räsib pidev unevõlg ja väsimus. Briti psühholoog ja uuriv ajakirjanik Oliver James (“Asi pole geenides”) annab seda edasi lausa nii äärmuslike sõnadega: “Enamikule emadest on imiku ööpäevaringsed nõudmised nii koormavad, et ajuti vormub see mõtteks “üks meist peab surema, nii ei saa see edasi kesta!””

Ärevuse vallandajaks võivad saada ka teisme- ja üleminekueas kehas toimuvad hormonaalsed muutused. Samuti võib kehale olla üsna tõsiseks katsumuseks raske haigus, paastumine, organismile võõra aine kehasse sattumine, suitsetamisest, narkootikumidest või kangetest ravimitest loobumine.

Statistika näitab, et ärevushäireid esineb kuni kolm korda sagedamini nende seas, kellel on probleeme alkoholismiga. Kanepit peavad selle kasutajad rahustavaks ja ärevust vähendavaks narkootikumiks, kuid sellegi pidev ja rohke tarvitamine toob kaasa närviretseptorite ülereageerimise ja vallandab rahunemisele vastupidise reaktsiooni: ärevus kasvab ja võib viia ägedate paanikahoogudeni. Rääkimata siis kangemast kraamist nagu morfiin, heroiin ja kokaiin.

On keeruline mõista, miks või kuidas täpselt tänased stressirikkad olukorrad vana, alateadvusesse peidetud valu “üles äratavad”. Soome psühhoterapeut Olavi Noronen (“Pingest vabaks”) pakub välja, et tugev stress “lammutab” alateadvusesse tõrjutud kogemuste ümber oleva energeetilise kaitsemüüri ja nii tõusevad nende kogemustega seotud emotsioonid stressi mõjul jõuliselt teadvusesse.

Aga nii, nagu nimigi ütleb, on tegu vaid päästikuga. Mure haiguse, töötuks jäämise, abielulahutuse või ka alkoholi liigtarbimise pärast on ärevuse kujunemise kontekstis vaid pealispind, mille all ootavad teadvustamist ja uurimist rahuldamata vajadused, krooniline enese salgamine ning sügavale surutud ja hoolega peidetud väljenduseta jäänud emotsioonid.

Põgenemine ja vältimine ei aita

Ärevad inimesed küll teavad, et kehalised sümptomid nagu südame pekslemine, käte värisemine, peapööritus ja hingamisraskused on vaid hirmu väljendus, kuid kui ärevushoog on juba käes, kujutlevad nad ikkagi, kuidas sümptom toob kaasa saatusliku tagajärje. Kuna selline mõte on väga hirmutav, teeb ärev inimene, mida iganes, et halva enesetunde eest põgeneda.

Kuidas me põgeneme? Variante on tuhandeid! Kõige tavapärasem on muidugi taolisi olukordi üldse vältida – lifte ja lennukeid mitte kasutada; lükata magistritöö kaitsmine lõputult edasi, et ei peaks komisjoni ees suud lahti tegema; saata toidupoodi enda asemel abikaasa; jääda „haigeks”, kui tuleb tähtsal töökoosolekul teiste ees aru anda jne. Põgeneda on võimalik ka nii, et sa küll ei lahku ruumist, kuid põrnitsed üksisilmi aknast välja või hoiad seina äärde ega osale suhtluses.

Aga märksa peidetumad põgenemise viisid on ohjeldamatu treenimine, pikad tööpäevad, sotsiaalmeedias surfamine, õhtused jäätiseportsud teleka ees, suitsetamine, alkoholi või narkootikumi tarbimine, lõputu askeldamine, lobisemine, naljatlemine jms. Kõik need tegevused annavad inimesele petliku tunde, et ta ei pea tegema seda, mis on hirmutav, et ehk seekord veel õnnestub kergemalt pääseda.

Peatu ja tunnista tegelikkust

Ärev inimene on koguaeg pinges, ta kontrollib oma asendit, liigutusi ja sõnu ning on ettevaatlik, et tema saladus välja ei tuleks. Sügavamal tasandil kutsub taoline peitusemäng esile süütunde ja pettumuse iseendas: “Ma peaksin hakkama saama, mitte ärevusse sattuma. Ma ei peaks selline hädapätakas olema!” Niisugused mõtted, mis äreva inimese peas vahet pidamata ketravad, toovad kaasa sisemise võitluse, mis otse loomulikult kasvatab ärevust veelgi. Inimene teeb endast iseenda vaenlase.

Nii jookseme ja rahmeldame ringi, oleme töökad ja tõhusad, kuid keha ei pea sellisele pingele vastu ning annab varem või hiljem mõne sümptomiga kriisist märku.

Enne, kui sa pole endale tunnistanud, et sul on raske aeg, et oled haiget saanud või endaga parasjagu puntras, ei saa sa end ka aidata. “Praegu on nii. Ma tunnen end halvasti. Ma olen solvunud, pettunud, vihane, kurb… Ma ei ole osanud elada nõnda, et saaksin tunda end õnnelikuna… Ma ei saa hakkama. Ma tunnen ärevust.” Kui eitad oma inimlikku nõrkust ja püüad olla (väliselt) jätkuvalt tugev, kui võitled haiget tegeva olukorra või pinnale tõusva emotsiooni vastu, kaevad ennast veel sügavamasse auku.

See, mille vastu sa võitled, jääb kestma, ütleb Hiina vanasõna.

Leppimine enda sees

Enam kui kakskümmend aastat ärevushäiretega tegelenud psühholoogiadoktor Edmund J. Bourne (“Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat”) soovitab: “Leppige sellega, mida teie keha teeb – ärge võidelge selle vastu. Kui te üritate paanikale vastu hakata, tekitate endale lihtsalt rohkem pinget, see aga vaid suurendab teie ärevust. Kui te võtate omaks täpselt vastupidise hoiaku, suhtute olukorda vabalt ning lubate oma kehale vastavaid reaktsioone (nt südamepekslemine, pigistustunne rinnus, higised peopesad, peapööritus jne), aitab see teil paanika üle elada palju kiiremini ja kergema vaevaga.”

Leppimine ei tähenda seda, et sa lepid oma ärevuse kui paratamatusega ega võta midagi ette. Sa lepid tegelikkusega enda sees: “Praegu on nii”. Lepid ja asud siis tegutsema: lased arstil terviseuuringud teha, paned aja psühholoogi või terapeudi juurde, viid läbi inventuuri oma igapäevases elus. Nii on su sammudes hoopis teine energia kui siis, kui sa sõdid ning ennast ja saatust kirud. Sa küsid endalt: kust on mu ärevus pärit? millega ma ärevust igapäevaselt toidan? mida saan enda heaolu ja enesetunde parandamiseks teha? mis mind takistab? kellelt ja millist abi ma vajan? Ja asud siis tegutsema.

Otsi tuge inimeselt, keda usaldad

Kliendid ütlevad, et on julgenud oma ärevusest rääkida vaid psühholoogile või psühhiaatrile. Abikaasagi ei tea, rääkimata kolleegidest ja sõpradest. Neile rääkimast segab hirm, et ei mõisteta, et peetakse nõrgaks või veidrikuks, et ei võeta enam kampa. Meie edukusele orienteeritud ühiskonnas on ebatäiuslikkust väga keeruline aktsepteerida. Tuleb olla tugev ja kõigega hakkama saada!

Vali oma ärevusest rääkimiseks inimene, kes tundub sulle turvalise ja usaldusväärsena: psühholoog, terapeut, elukaaslane, parim sõber. Kui vähegi söandad, räägi tööl oma probleemist ülemusele ja ka paarile usaldusväärsele kolleegile. See muudab töökoha sinu jaoks turvalisemaks paigaks. Kui kasvõi paar inimest on su probleemist teadlikud, tunned vähem muret selle pärast, mida inimesed mõelda võiksid, kui sul ärevushoog peale tuleb. Ja kui end tõesti halvasti tunned, saad töölt ajutiselt lahkuda selle asemel, et end nelja seina vahele lõksu panna.

Muidugi tähendab rääkimine riskimist. Alati võib välja ilmuda keegi, kes näitab näpuga või sildistab. Sellepärast ongi enese avamisega tark alustada toetavas keskkonnas. Mu kliendid on kogenud, et enamasti jäävad inimesed sõbralikuks. Suur osa mõistab hästi, sest vaevleb ise sama probleemi käes ja teab, mida ärevus tähendab.

Vaata enda peale “heade silmadega”

Tervenemine saab alata alles siis, tunnistame endale, et hoolimata pingutusest oleme siiski ebatäiuslikud ja nõrgad. Kõik tööd ei lähe korda, kõik suhted ei lõpe hästi, alati ei õnnestu inimestele meeldida ja teinekord eksleb hing pilkases öös. Selle asemel, et endalt pidevalt hakkamasaamist oodata ja isiklikku latti aina kõrgemale upitada, on aeg-ajalt väga tervendav oma varjupoolele otsa vaadata ja see heaks kiita, enese salgamise asemel peeglisse vaadates „jah” öelda. “Vaata enda peale heade silmadega,” ütleb väga armsalt Tiiu Bolzmann.

Endaga leppimine laseb sügavalt välja hingata ja end lõdvaks lasta. Alles nüüd saab alata ka keha paranemine, sest pinges ja pidevalt võitleval organismil pole lihtsalt ressurssi terveneda. Võitlemine, varjamine, valvel ja kaitses olek kulutavad väga palju energiat.

Kui meel lõpetab ärevuse eest põgenemise ja sellega võitlemise, saab keha võtta kasutusele enda loomulikud tervendamismehhanismid. Lisaks saad vabanenud energiat palju arukamalt kasutada: ennast ja eriti oma peidetud mina uurida, oma vajaduste eest seista ning endale kerget ja vaba kulgemist lubada.

Käesolev on seitsmes artikkel veebiajakirjas Ärevuse varjatud sõnumid ehk kas oled oma elus ikka õigel teel?