“Tõeline nägemine on võime näha nähtamatut.” Jonathan Swift
Inimese keha hoiab ikka veel salapära. Meie aju ja näärmete toimimismehhanismid, ebatavalised tervenemised, üleloomulikud tajud ja võimed, alateadvus, unenäod, meie geneetiline kood – teaduslikke selgitusi on täpselt nii palju kui on rahastatud uuringuid ja saladusi jätkub veel ilmselt põlvkondadeks. Usutavasti on teadlasedki nõus, et kõige mõõtmiseks ja analüüsimiseks pole meil veel ei teadlikkust ega vahendeid.
Üks sellistest organitest meie kehades, mille funktsioonid on ilmselt palju peenekoelisemad kui senini tuvastatud on, on käbinääre. Üldlevinud teadmise kohaselt, ehkki ka enamustes meditsiiniõpikutes on selle kohta vaid napi lehekülje jagu kirjas, on käbinääre, mida tuntakse ka käbikeha ja epifüüsi ehk ülemise ajuripatsi nime all, väike männikäbikujuline sõrmeotsa suurune sisesekretsiooni-nääre meie ajus. Ta paikneb ajupoolkerade all olevas süvendis otse selgroo ülemises otsas ja on otseselt seotud vereringega.
Käbinäärme pind on kaetud tibatillukeste kaltsiidi kristallidega, sellest ka tema käbisarnane välimus. Sarnaseid kristallilisi struktuure leidub ka näiteks sisekõrvas, mida nimetatakse otokooniaks.
Käbikeha areneb välja üsna eriskummalisel viisil. Looteuuringutes on tuvastatud, et esimesed märgid käbinäärmest ilmnevad 7. arengunädalal. Suulae peal kujunev nääre, mis ei koosne sugugi ajumaterjalist, vaid omab evolutsioonilist sarnasust pigem silma võrkkestaga, liigub seejärel meie pea keskele, otse selgrookanali tippu.
Käbinääre kasvab kuni 1-2 eluaastani ja edaspidi tema areng stabiliseerub. Ja näiteks eelmise sajandi keskel arvati vene meditsiiniteaduses veel, et see on üsna tühise tähtsusega organ inimese edasises arengus, mis lupjub ja atrofeerub olles täitnud oma esmase füsioloogilise funktsiooni pärssida laste varajast suguküpsust.
Käbikeha toodab, väidetavalt valguse mõjul, serotoniini derivaati melatoniini, hormooni, mis mõjutab organismi ööpäevaseid rütme ja närvisüsteemi funktsioneerimist. Käbinääre teeb koostööd ka ajuripatsiga, mis reguleerib meie keha nälja, janu, seksuaalse aktiivsuse ja arengu impulsse ning biloogilist kella ehk vananemisprotsesside kulgu.
Dr Lerner koos kolleegidega Yale ülikoolist avastasid melatoniini 1958 aastal lootes käbinäärmest isoleerida ainet, mis aitaks ravida nahahaigusi. Melatoniini keemiline nimetus on N-atsetüül-5-metoksü-trüptamiin ja seda sünteesitakse trüptofaani nimelisest aminohappest. Lisaks sellele toodab käbinääre ka beeta-karboliinide gruppi kuuluvat ainet pinoliin. Soome päritolu meditsiinilise keemia professor Jace Callaway leiab, et käbinäärmes tekkivad beeta-karboliinid võivad olla seotud unenägemise protsessidega.
Doktor Rick Strassman, kes on üle 20 aasta uurinud epifüüsi seoseid psühhootiliste ja psühhedeelsete seisunditega toob oma raamatus “DMT – Vaimumolekul” melatoniini mudeli kõrval välja ka käbinäärme dimetüültrüptamiini tootmise teooria. Kliinilise psühhofarmakoloogia uurijana argumenteerib ta veenvalt, et käbinääre sünteesib DMTd erakordsete sündmuste korral nagu sünd, surm ja surmalähedased kogemused ning on muutunud teadvuseseisundite võimaldaja ja võimendaja.
Strassmann nendib, et DMT moodustumiseks vajalikke algmaterjale leidub mitte ainult käbinäärmes, vaid ka teistes organites (näiteks kopsudes), ent käbikeha asukoht ja võime väga kiiresti vereringesse seda ainet paisata on tema hüpoteeside toetuseks.
Ehkki käbinäärme füsioloogilisi omadusi veel täielikult ei mõisteta, on filosoofid, müstikud ja esoteerilised koolkonnad nii idas kui läänes läbi ajaloo sellele väikesele näärmele omistanud olulise rolli inimolendi eksistentsis. Seda peetakse sillaks füüsilise ja vaimse maailma vahel: hingeväravaks, mille läbi meie kehasse elu siseneb ja siit ka väljub.
René Descartes, keda tihtipeale tsiteeritakse käbikehaga seoses, uskus, et see on ühenduslüli keha ja intellekti vahel, nimetades seda “peamiseks hinge trooniks.” Kuna see oli tema teada ainuke osa ajust, mis on singulaarne (teised ajuosad on enamasti paaris) ja kuna inimene suudab mõelda ainult ühte mõtet korraga, siis koondusid tema teooria kohaselt välised stiimulid ühte punkti ajus, et inimhing saaks otsustada edasise käitumise osas. Käbinääre oma keskse asukoha tõttu oli kõige sobivam kandidaat.
Antiik-Kreekas peeti käbinääret “tarkuse silmaks”, mis võimaldab meile juurdepääsu mõtteväljadele (Realms of Thought). Platon ja tema õpilased uskusid, et numbrite teaduse uurimine puhastab ja äratab selle organi. Vabariigi VII raamatus ütleb Platon, et “see kehaosa on rohkem säilitamist väärt kui tuhanded ihusilmad, sest ainult selle läbi saab tõde nähtavaks.”
Kõikenägeva silma sümbol on aegade algusest peale olnud inimkonna mütoloogiate ja salaõpetuste oluliseks osaks. Vanas Egiptuses oli selleks kujundiks Horuse silm, mis on oma kujult hämmastavalt sarnane aju läbilõikega käbinäärme asukohast. Hinduismis ja budismis näeme jumaluste kujudel peaaegu alati laubale märgitud kolmanda silma asukohta, mis viitab nende kõrgemale nägemusele kõikide asjade ja nähtuste omavahelistest seostest ehk jumalikust perspektiivist.
Kolmanda silma avanemist inimesel seostatakse idamaades valgustumise või virgumisega, mille poole püüdlevad miljonid vaimseid distsipliine järgivad pühendunud. India joogid näevad inimorganismi peenmateriaalsel tasandil koosnevat energeetilistest pööristest ehk tšakratest. Iga tšakra on selle visiooni kohaselt seotud füüsilises kehas olevate näärmetega – laubatšakra siis käbinäärmega.
Egiptuse templimüsteeriumite lahtiharutajad on samuti avastanud, et käbinääret peeti kõige pühamaks kohaks kehas – vaimu antenniks, mille läbi on võimalik telepaatiline kommunikatsioon ja juurdepääs kõrgematele teadvusetasanditele.
Olgu tegemist vanade traditsioonide või uue ajastu erinevate uskumustega, käbinäärme aktiveerimine on aktuaalne teema neile, kes soovivad luua ühendust vaimse maailma ja suurema visiooniga iseendast. Käbikeha stimuleerimiseks kasutatakse meditatsiooni, häälimist ja mantrate laulmist, loovat kujutlemist, kristalle, püha geomeetriat, joogat, tantrat, teadlikku hingamist ja muid vibratsiooni tõstvaid harjutusi.
Positiivset mõju omab ka toitumisharjumuste muutmine, sest toit ja joogivesi mõjutavad keha võnkesagedust kõige esmasemalt. Tänapäeval on teada, et klorella, spiruliina, nisuoras ja toorkakao mõjuvad puhastavalt ja ergastavalt nii käbinäärmele kui kehale üldisemalt.
Paljud uuringud on tõestanud, et kogenud mediteerijate ajulained on aeglasemad ja paremini organiseeritud kui argipäeva teadvuses olevas ajus. Enamikes meditatsioonitehnikates kasutatakse ühe või teise meediumi abil tähelepanu koondamist, millele aju reageerib elektrilise aktiivsuse sünkroniseerimisega. Seda kuidas vibratsioon täpsemalt käbinääret mõjutab, näiteks helide puhul, kirjeldavad oma uurimustes mitmed bioelektromagneetikaga tegelevad teadlased.
Kuna käbinääret kattev kristalliline pind on piesoelektriliste omadustega, mis tähendab, et sellel on võime väljast vastuvõtta elektromagnetlaineid ja neid ka edastada, siis helilainete liikumisest piisab, et kristallid moonduksid ja tekitaksid võimendunud elektrilaenguid. Samasugune mehhanism toimub näiteks teatud tüüpi mikrofonides ja kitarrivõimendites.
Dr Strassmann leiab, et tuhandete aastate vältel katsetatud ja kindlaks tehtud “pühad” helid, rütmid ja visuaalsed kujundid võimaldavad spirituaal-müstilisi kogemusi justnimelt tänu sellele, et käbinääre hakkab resoneeruma sagedusel, mis lükkab temas käima psühhedeelse mõjuga DMT tootmise ahelreaktsiooni. Samad ained, mida kehasiseselt sünteesib käbinääre (DMT ja beeta-karboliinid), sisalduvad ka näiteks Lõuna-Ameerika põlisrahvaste tseremoniaalses joogis ayahuasca. Selle manustamine vallandab inimesel enamasti sisekaemusliku kogemuse, mida on muuhulgas kirjeldatud kui visuaal-auditoorset rännakut läbi reaalsuse erinevate kihtide, sügavat lõdvestumist, ekstaatilisi tundeid, valgusmustreid ja -olendeid, ajataju kadumist, üksolemise tunnetust kogu olemasolevaga. Vaimsed valgustumise hetked ja mitte ainult meditatsioonitehnikate mõjul, vaid ka näiteks dokumenteeritud surmalähedastes kogemustes, kannavad endas üsna sarnaseid jooni.
Veel üks põnev vaatenurk käbinäärmele, mis käesoleva artikli koostamisel ilmnes, on seotud organismisisese infovahetuse ja DNA elektromagnetvälja teooriatega. Kuna keha koosneb triljonitest erinevatest rakkudest, mis pidevalt uuenevad, peab infovahetus toimuma ääretult kiiresti, et organism ellu jääks.
Arengubioloogias tuntud termin ‘morfogeneetiline väli’ tähistabki seda rakkude teket ja sisemist koostööd koordineerivat jõudu, sest ainult neurotransmitteritest sõnumikandjad ei jõuaks seda tööd teha. Cambridge Ülikooli biokeemik Rupert Sheldrake laiendas seda ideed nii, et rakusisene DNA toimib nagu antenn, mis sellest morfogeneetilisest väljast juhendeid vastu võtab. Ja spekuleeritakse, et organiks, mis on võimeline selle välja ja kõikide keharakkudega DNA tasandil elektromagnetimpulsside läbi suhtlema on käbinääre.
Jälgides arengusuundumusi sellistes teadusvaldkondades nagu kvantfüüsika ja –bioloogia, epigeneetika ja paljud teised, mis püüavad seletada seni mõistetamatut, võib oletada, et kontseptsioon inimesest on muutumas palju mitmemõõtmelisemaks kui puht biokeemiline ja füsioloogiline olend.
Kui veel sinna juurde lisada see, mis holistilistes maailmakäsitlustes aegade algusest peale on olnud tunnetuslikult mõistetav, siis on “vaimu” või “kõrgema intellekti” adumine peagi leidmas oma teed tavateadvusesse. Ehk leiab seeläbi ka salapärane käbinääre oma olulise koha meie evolutsioonis.
Autor: Kristi Pääsuke
