Praegu räägitakse palju sellest, et kõik on omavahel seotud ja üks. Sageli jääb see tavaelus siiski kaugeks ja hoomamatuks. Nagu paljud asjad, saab ka maailmaga ühtsuse tundmine alguse enda seest ehk ühtsuse tundmisest iseendaga. Paraku olen märganud, et meil on raske isegi ennast ühena tunda. Me püüame elada eraldi oma kehast, tunnetest, mõtetest… Me ei võta ennastki kui tervikut.
Paljud asjad meie ümber on aastasadu seda toetanud. Võtame näiteks meditsiini, kus enamik arste vaatab inimest siiani kui lihtsalt keha. Nad ei seosta haigusi meie mõtte- ja tundemallidega. Meditsiin ei tähtsusta veel vajalikul määral meie psühholoogilise tervise mõju füüsilisele. Teisalt teeme üha enam tööd just ajuga ja püüame teha kõik selleks, et mitte kuulata oma keha. Aju peab tööle minema, teda on vaja, isegi kui sul on 40-kraadine palavik või luumurd. Lisaks tuleb tööl otsuseid teha faktide alusel. Intuitsiooni ja emotsioonide kuulamine on justkui liiga naiselik ning rohkem nagu mingitele lillelastena hõljuvatele joogainimestele. Sina oled tõsine äriinimene. Nii et sa püüad eraldada mõistuse tunnetest, vähemalt töö ajaks.
Mina olen olnud tugevalt tundeinimene, nii et suur osa mu fookusest ongi olnud mu tunnetel. Ma olen neid kuulanud ja eks ma olen lasknud neil ka ennast juhtida. Tunded on kasvanud mul üle pea ja ma pole nendega mõistlikult toime tulnud.
Samas meeldib mulle väga mõelda, genereerida peas mitmeid stsenaariume ja asju välja mõelda. Olen kaldunud ühest äärmusest teise ning pole sageli leidnud tasakaalu mõtete ja tunnete vahel. Ma pole osanud neid kasutada koostöös, vaid pigem ühte korraga. Mul on olnud sageli tunne, et mu elu autol on kaks gaasipedaali, mitte pidur ja gaas. Ma lihtsalt kihutan oma mõtetest sillutatud teel ja ei suuda peatuda – vastupidi, kiirus aina tõuseb ja mõtted lähevad võimsamaks. Üks mu õudusunenägudest on see, et ma ei leia autoroolis olles piduripedaali. Ma sõidan asjadele otsa ja ei suuda pidurdada. Meie unenäod püüavad sageli midagi meie teadvusesse esile tuua või ära lahendada, eriti sellised selged ja painajalikud unenäod.
Teine lugu on mu kehaga: mulle tundub, et olen liiga sageli unustanud ära igasuguse koostöö sellega. Olen tundnud, et ta lausa piirab mind ja ei lase mul kohati teha asju, mida ma nii väga tahaks teha. Olen püüdnud keha aastaid eirata ning olen teda südamest vihanud.
Sellise suhte kehv kvaliteet on hakanud endast paraku märku andma. Mul õnnestus aastaid keha sõnumeid ignoreerida. Väike tablett võtab ju kergelt ära õlapinge, teine teeb kõhu korda ja kui jätta mõned söögikorrad vahele, siis oled ka enam-vähem normaalses kaalus.
Asjad algavad meie mõtetest ja sõnadest, nii on ka kehaga. Su üldine suhtumine kehasse algab sellest, kuidas sa temast mõtled ja mida sa tema kohta ütled.
Meile tundub täiesti normaalne, et ütleme iga päev mõtetes oma keha kohta halbu asju. Ja olgem ausad, mitte ainult mõtetes. See on kuidagi norm, et räägime oma kehast halvasti ja suhtume komplimentidesse umbusklikult, kohmakalt ning vahel isegi tõrjuvalt. Kui keegi ütleb oma keha kohta hästi, siis tunneme lausa ebamugavust, mõeldes, et ta on ennast täis ja et kuidas ta ei näe, et tal on see või teine viga. Eriti puudutab see teema naisi.
Nii kerge on enda kohta öelda:
- Ma olen nii paks!
- Mul on nii jubedad kortsud!
- Mul on nii õudsed voldid kõhu peal ja käed ripuvad nagu pesu nööril.
- Mul on nii õhukesed juuksed ja nad hoiavad alati nii pahasti!
Su keha on su elukaaslane terveks eluks. Kas sa kujutad ette, et alustaksid igal hommikul oma päeva nii, et ütled selliseid asju oma abikaasale? Mis sa arvad, kui kaua ta sinuga siis õnnelik on? Kui kaua ta sinuga koos elada tahab? Kuidas sina ennast tunneksid, kui su abikaasa sulle iga päev selliseid asju ütleks? Kui kaua sa temaga koos elada tahaksid?
- Kallis, vaata, kui kõverad su varbad on… ja üldse on sul nii suured jalad!
- Kullake, sa oled täiesti proportsioonist väljas: vaata, kui väiksed rinnad ja jämedad puusad sul on!
- Vaata, millised kortsud sul näos on! Oleks sa veel selline nagu siis, kui me kohtusime!
Su keha ei saa uut elukaaslast valida, ta on sinuga surmani kokku loodud. Teil on vaja elu lõpuni omavahel läbi saada, hakkama saada. Mulle tundub, et see suhe on väärt panustamist.
Me ootame oma elukaaslaselt või abikaasalt komplimente ja oleme pettunud, kui neid ei tule. Kuid kõik saab alati alguse meist endist.
Mis oleks, kui prooviksid järgmistel nädalatel öelda oma kehale ainult neid asju, mida sa tahaksid, et su abikaasa sulle ütleks?
Budistlik õpetaja Stephen Levine on öelnud, et põrgu on see, kui sa tahad olla kuskil mujal kui seal, kus sa parajasti oled.
Sa oled elu lõpuni oma kehas, seega…
Jaapani teadlane Masaru Emoto tegi katseid veekristallidega, et uurida, kuidas meie sõnad ja mõtted vett mõjutavad (“Vee sõnumid”). See vesi, millele öeldi kõvasti või mõttes pahasti, moodustas inetuid ning korrapäratuid kristalle. Täiskasvanud inimese kehas on umbes 70% vett. Kui sa arvestad sellega, et vesi talletab endasse kogu info, mis ta kogub, siis mõtle, kuidas su sõnad sind tegelikult mõjutavad. Su tervist, enesehinnangut, välimust ja seda, mida sa teistele endast kiirgad.
Milliseid kriitilisi sõnumeid sina oma keha kohta mõtled või lausa kõvasti välja ütled?
Kas sa ikka tahad seda kõike endale öelda?
Need sisemise kriitiku laused on sageli nii automaatsed, et me pole ise nendest teadlikudki. Selleks et need kõik üles leida, on vaja hakata ennast jälgima. Sa saad oma sisemist dialoogi muuta ainult siis, kui teadvustad seda endale. Märka esmalt, kas sa teed sõnadega oma elu kergemaks, mis puudutab su keha. Alles siis saad hakata valima kergemat teed.
Sõnad on vaid üks väike osa sellest, kuidas me oma kehaga suhtleme ja milline suhe meil temaga on.
See, kui palju me oma keha tegelikult austame ja armastame, on näha meie tegudest ja harjumustest. Näiteks sellest, kui palju me lubame oma kehal puhata ja magada. Kas me tarbime sööki-jooki, mis on meie kehale hea, või püüame lihtsalt kiirelt oma patareisid täita ning impulsse rahuldada. Meie armastust näitab see, kui palju ja millist liikumist me oma kehale võimaldame. Meie suhte kvaliteeti näitab see, kui palju me oleme valmis oma keha kuulama ning selle järgi meie suhet arendama.
Mulle tundub, et kipume oma keha arvelt kõige rohkem kompromisse tegema.
Kui sageli oled sa endale või teistele öelnud:
- Ma ei jõua täna jalutama minna, nii raske tööpäev oli.
- Täna oli tööl väga kiire ja läks nii pikalt, et pidin kolm korda päevas ainult võileibu sööma.
- Ma ei ole ennast kolm aastat saanud välja magada, sest mul on väike laps.
Näen, kuidas mul endal on ka komme kõrvale hiilida hommikusest võimlemisest, sest tundub, et mul pole selle jaoks aega. Mul on vaja kiiresti tööle hakata – võimlemine tundub justkui ajaraiskamine. Kui ma aga päriselt oma keha kuulan, siis tean, et need hommikud, kui ma võimlen, tunneb mu keha ennast terve päeva palju paremini. Ei mingeid õlapingeid, rohkem energiat ja paindlikkust. See aga omakorda tähendab, et olen töös ka palju tõhusam. Töös, mida ma väga armastan ja millesse ma tahan nii palju panustada. Samas on mul ikka nii mitu hommikut nädalas liiga kiire, et võtta endale see 10-15 minutit. Ma ise loon oma ellu raskust, kui ma hommikuti keha ei kuula.
Milliseid kompromisse sina oma keha arvelt teed?
Suhe kehaga on nagu iga teinegi suhe. See vajab tähelepanu, et toimida. Iga suhe on vastastikune. Kui üks pool ei taha panustada, kuulata, suhelda ja teisest hoolida, siis hakkab suhe kannatama. Ka sõprus kehaga vajab toitmist.
Kehal on õigus olla vahel väsinud; tal on õigus olla haige ja katki. Siis vajab ta sinu tähelepanu ja hoolitsust. Ta vajab, et sina kuulad ta ära. Ta vajab sinu aega. Ta vajab oma parimat sõpra ja elukaaslast. See aasta on minu keha aasta, uuesti sõbraks saamise aasta.
Autor: Katrin Alujev
Katkend on pärit Katrin Alujevi raamatust “Elamise kergus”.
“Ma ei saa öelda, et minu elus on olnud palju kergust. Üldse mitte. Arvan, et olen suurema osa elust elanud raskusega. Mitte et mu elu oleks olnud alati raske. Üldse mitte. Pigem oli see mingi meeleseisund. Mul oli juba kõik olemas, kuid ikkagi valdas mind mingi raskus, rahutus ja kohati tühjus. Ootus millegi enama järele. Mu elus on olnud perioode, kus ma ootasin, et päev läbi saaks. Ma elasin aastaid mingi seletamatu ängiga. Kogu aeg oli justkui mingi oluline asi puudu. Elu oli täis draamat ja raskust. Väljast ei paistnud see tõenäoliselt nii, sest ma ei lubanud sellel välja paista. Loomulikult tegi see omakorda sisemiselt olukorra veel rusuvamaks, kuna see pidev enda ja teiste petmine võtab palju energiat.
Nüüd, viimased kümmekond aastat on mu elu muutunud järjest kergemaks. Väliselt ei ole justkui midagi muutunud: mul on endiselt seesama kodu, sama mees, samad lapsed; töö, mida ma armastan. Aga sisemiselt on kõik väga teistmoodi. Mu sees on kergus.
See ei tähenda seda, et mul pole enam mingeid probleeme. Muidugi on. Kõigil on. See on elu. Ent see, kuidas ma oma elusse suhtun, on kardinaalselt muutunud. Ma olen otsustanud elada silmad lahti ja teadlikumalt. Ehedamalt ja rohkem päriselt.
Ma usun, et elu ei pea olema raske. Elu ei pea olema kannatuste rada. Elu ei pea olema pidev draama.”
Kas sinu elus on rohkem kergust või raskust?
Mitte et su elu oleks alati raske, üldse mitte. Pigem on see meeleseisund. Isegi kui sul on näiliselt kõik olemas, valdab sind vahel ikka mingi raskus, rahutus, äng ja tühjus. Ootus millegi enama järele. Justkui mingi oluline asi oleks puudu.
Kas sa sooviksid, et su elus oleks rohkem kergust?
Terapeut Katrin Alujev arutleb siin kaante vahel oma kogemusele toetudes selle üle, kuidas luua elus rohkem kergust. Sind ootavad ees mitmed mõttekäigud ning küsimused, mis aitavad sul endaga parema kontakti saada. Kerguse loomine on pidev protsess nagu lihase vormis hoidmine – see vajab pidevat tähelepanu ja panust. Iga risttee ja kurv toob endaga kaasa uued avastused ja alati on midagi õppida.
***
Katrin Alujev on holistiline regressiooni terapeut ja koolitaja. Ta usub, et kergust saab iga inimene oma elus luua ise: otsides, kukkudes, püsti tõustes ja kasvades.
