Sõna “šamaan” pärineb evengi keelest ja tähendab inimest, kes teab. Sarnane mõiste on levinud ka paljudes teistes kultuurides. Vanad Rootsi talupojad nimetasid ravitsejaid teadjateks, tarkadeks, teadjameesteks või teadjanaisteks. Ka Soomes kutsuti tervendajaid teadjateks (tietäjä). Ameerika Ühendriikide edelaosa indiaanlaste keelepruugis pole ravitseja mitte lihtsalt inimene, kes teab, vaid ka inimene, kes teab, kuidas (midagi teha).
Šamaan on vaimne inimene, kelle teguviis ei tulene teiste välja töötatud uskumustest, vaid lähtub pigem isiklikest kogemustest. Siinkohal oleks paslik rääkida põlisteaduse mõistest, mida tarvitavad tänapäeva põliskultuuride esindajad – see on isiklikul kogemusel põhinev muistne teadus, mille juured ulatuvad sügavale loodusesse.
Šamaan ei usu pimesi, et eksisteerib teisi dimensioone, kuhu teadmiste ja väe ammutamiseks reisida. Ta teab nende olemasolust oma kogemuse kaudu. Šamaan mõistab, et kosmos on täis energiavälju ja -kehi, mis võtavad füüsilise kuju, et suhelda inimteadvusega ja anda maad tõlgendusteks. Energiaväljad ja -kehad võivad ilmuda väeloomade või kaitsevaimude (fylgja), vaimsete õpetajate, esivanemate vaimude, jumaluste, hiidude, haldjate või kääbuste kujul. Raske on öelda, milline on universumi energiate olemuslik vorm, kuid kogemuste mõtestamiseks tuleb inimteadvusel need energiad mingil moel konkretiseerida. Kindlasti on sellest kuulnud need, kes on süüvinud Carlos Castaneda lugudesse šamaan don Juan Matusest. Universumi keskpunktis pole kotkast, kuid kotkas kehastub neile, kes universumi energiaga kokku puutuvad. Sel moel võiks ühtlasi kokku võtta kõik don Juani õpetused.
Castaneda teoses “Ajaratas” (1998) tunnistab don Juan, et on Ameerika põlisrahvaste teadmisi kasutades kirjanikku tüssanud ja suunanud ta tähelepanu väliselt vormilt asjade olemusele. Ta juhib kirjaniku teadvuse vormitasandi kaudu sisutasandile.
Šamaan ei kummarda jumalaid, vaime ega haldjaid ega poolda ühtki usundit. Ta kasutab vaid energiaid, millele on omistatud ja aeg-ajalt endiselt omistatakse pühade olendite kuju. Šamaan usaldab esmajoones iseendas peituvat väge, sama väge, mis täidab kogu kosmost, universumis valitsevat suuremat jõudu. Eelkristlikus Skandinaavias nimetati sellist jõudu önd’iks, megin’iks või mattr’iks.
Kui šamaanist saab usklik ja ta liitub mingi usuvoolu või mõne muu piiritletud ideoloogilise süsteemiga, pruugib ta omaks võtta eelarvamuslikud ja ekslikud hoiakud. Tema taju ähmastub ja ta ei suuda enam korralikult toimetada riitusi, mis algavad isiklikust kogemusest ja ühendavad teda vahetu teadmisega. Šamaanist võib sel juhul saada range usutõdede järgija, kes kulutab enamiku energiast doktriinide uurimisele, selle asemel et vabalt, eelarvamusteta ja koguni revolutsiooniliselt oma asja ajada. Kes tahavad, et nõidumine tulemusi annaks, peavad meeles pidama, et usk varjutab ja nõrgestab nõiakunsti.
Rõhutan, et šamanistlik tarkus pärineb kõikehõlmavast ja vahetust looduskogemusest. Ma ei räägi siinkohal sümbolite kaudu kogetust, vaid otsesest ühendusest, mis on tekkinud vahendajate ja sõnumitoojate abita. Šamanistlikud tehnikad kujutavad endast meelte avamist ja valmidust võtta ümbritsevast keskkonnast vastu teadmisi ja väge. Castaneda nimetab seda energia vahetuks kogemiseks. Niisuguses vormis kogetud tarkus haarab lisaks mõttele kogu keha. Tihti kirjeldatakse seda kui tasakaalu mõistuse, südame ja käte vahel, kuid šamanistlik tarkus on midagi veel enamat. See sünnib kõikehõlmavast kosmilisest võrgust, Urdri võrgust, ja on sellega kooskõlas.
Elame muutlikus suhetemeres, kuhu inimsuhete kõrval kuuluvad sidemed taimede ja loomade, looduse ning nähtavate ja nähtamatute olenditega. Suhetemeri hõlmab kõigi asjade vaimset dimensiooni ja kogu vaimset maailma, mida šamanismis tuntakse kui ebatavalist tegelikkust. Seda nimetatakse ka nägematuks või ilmutamatuks maailmaks või muinasune-ajaks (muinasune-aeg ei tähenda ainult möödunud ja tulevasi aegu, vaid ka loomise kulgu ja kohti ehk dimensioone või maailmu). Šamanistlik tarkus tuleneb nimetatud suhete ja dimensioonide või maailmade vahetust kogemisest.
Kuna šamaan tegutseb alati oma ajastu vaimses ja usulises keskkonnas, tuleb ruunišamaanil ennekõike tundma õppida tema elupaigas tekkinud ja arenenud vaimset pärandit. Sel alal meistriks saadud, ollakse valmis sellest kõrgemale tõusma. Esimesed ruunišamaanid viljelesid eelkristliku Põhjala nõiakunsti, mida nimetati seidr’iks. See ei tähendanud aga tingimata, et nad kummardasid Põhjala vanu jumalusi. Aaside pärimus, mida kirjeldatakse Skandinaavia eelkristliku aja lõpust ja kristluse algusaegadest pärit tekstides, on mehelikke omadusi ja meesjumalusi ülistav usund, kus paljudele olulistele asjadele, näiteks võrdsusele mehe ja naise vahel, tähelepanu ei pöörata. Aaside pärimus polnud enam kombestik, mille järgi elada ja maailmaga suhestuda, vaid sellest oli saanud elukauge usk, milles loodusest kui inimesega koos eksisteerivast subjektist oli saanud pigem objekt.
Aaside usundist pole tulevasele ruunišamaanile palju kasu. Ta peab vaatama kaugemale, tungima sügavuti ruunimaagiale aluse pannud eelkristlikku pärandisse. Seejärel tuleb tal sellest tasandist kõrgemale tõusta, et alustada isiklikku maagilist teekonda ja rakendada selleks ka teistest vaimsetest kultuuridest pärit teadmisi. Šamaan ei tea kunagi kõigest kõike. Midagi jääb alati õppida või kogeda. Ehk peitub just siin šamaani elu olulisim ja põnevaim külg. Teekonnal pole lõppu ja alati ootab nurga taga midagi uut ja huvitavat.
Uuri lisa ruunide ja ruunimaagia kohta Jörgen I. Erikssoni raamatust “Ruunimaagia ja šamanism”, kirjastus Pilgrim
