Euroopa vanimad paganad
Eestlaste sugulased marid ehk tšeremissid on tänase Vene Föderatsiooni territooriumil üks vanimaid rahvaid, kes on asustanud oma hõimualasid ja tänast vabariiki eelajaloolistest aegadest saadik. Võimsa Volga jõe kallastel ja piirkonnas toimetanud marid on ühtlasi ka Euroopa ühed vanimad ja viimased paganad. Selle rahva elusaatust on mõjutanud omaaegne Volga-Kama-Bulgaaria kuningriik, seejärel Kuldhord ning Kaasani khaaniriik. Kui eestlastele toodi ristiusk omal ajal vägisi 1180-datel aastatel Mõõgavendade Ordu poolt, siis marisid asusid sundkorras ristiusustama meie idanaabrid. Peale Kaasani khaaniriigi vallutamist vene vägede poolt algas maride asualadel nende väevõimuga ristimine ning nõnda pages hulk marirahvast võõraste jumalate eest Uurali mäestiku nõlvadele, tänasesse Baškortostani.
Marid jagunevadki tänapäeval mäemarideks, niidumarideks ning Uuralite piirkonda pidama jäänud idamarideks. Seejuures säilitasid ka algsele kodumaale pidama jäänud mäe- ja niidumarid vallutajate pingutustest hoolimata oma loodususu, kuid väljaränne jätkus ning tänaseks elab kogu 670000-lisest marirahvast enam kui 50 protsenti väljaspool Mari Eli Vabariiki.
Hiierahvas, nagu meiegi
Eestlaste pühad hiied raiuti ristiusustamise käigus maha, ning alates 16. sajandist toimus sama ka maride hiitega. Tänaseks on mitmed mari hiied Vene Föderatsiooni kaitse all ning vana loodususu praktiseerijad saavad oma pühapaiku taas enamvähem häirimatult kasutada. Palju on aegade jooksul ka muutunud. Mari Eli Vabariigi pealinna Joškar Ola (tõlkes Punane linn) meenutab oma ehitiste poolest kohati Lääne-Euroopa auväärseid asumeid ning siit leiabki Taanilinna, Amsterdami ja Brugge Kaldapealsed, kolm võimsat kirikut, kellatormiga katerdraali ning ühe Venemaa vägevaima nukuteatri. Ilmselt poleks omaaegne mari metsarahvas osanud uneski näha, et nende maa pealinna ühel heal päeval Venemaa kõige ilusamate hulka arvatakse.
“Nõndaviisi on kujunenud soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele. Kui näiteks tšeremiss [tšeremissid ehk marid – soome-ugri rahvas Volga keskjooksul] läheb metsa, ta teretab metsa meelitussõnadega, milline viisakus tunnukse meie moodsale mõtteviisile veidrana. Kuid omataolise teretamine pole meilegi mingi veidrus, ja tšeremiss peab ka metsa omataoliseks olendiks. Kui ta jääb ööseks metsa, siis ta palub puult luba puhata selle okste all ja tänab hommikul varju ja kaitse eest. Kui puu kolletub ja kuivub, siis tšeremissi arust puu hing on lahkunud puust,” kirjutab Oskar Loorits teoses “Eesti rahvausundi maailmavaade” (1989).
Linnast eemal veereb tänase Marimaa elu aga sootuks teises tempos. Nõukogude korra lagunemise järel kadus küladest ja väikeasulatest palju töökohti ning Moskva keskvõim on Mari Eli Vabariigi arendamise vaeslapse ossa jätnud. Väsinud maanteed, potipõllundusest elatuvad külainimesed ning otsekui seiskunud aeg ilmestavad tänaseid Marimaa maapiirkondi liigagi hästi. Kõigest hoolimata on marid külalislahked, elujõulised ja rõõmsad ning siit on meiekandi ugrilaste omakeskihoidmist ja raskemeelsust keeruline leida.
Salapärane rituaalne loodusrahvas
Viimastel aastatel on Euroopa jaoks müstiline paganarahvas leidnud mitmel korral imestavat kajastamist ka suures rahvusvahelises meedias ning arutelu mari kommete ja uskumuste üle leiab otsekui avastusliku teksti või fotodena ilmavalgust mitmetes suuremates väljaannetes (viimati eelmise aasta detsembrikuu The Guardian’is). Siiski on maride kohta kättesaadavat infot üsna napilt ning ega meie sugulastest ka Eestis laiemalt suuremat teata, hoolimata siin elavast veerandtuhandest etnilisest marilasest.
Marid on oma paganluse ja loodususuga säilitanud ka tugeva väega maagilisi rituaale ja pruugivad neid tänapäevalgi vastavalt vajadusele ning kommetele. Öeldakse, et marirahvas kasutab looduse ja vaimumaailmaga suheldes peamiselt valget maagiat ning on selles tähelepanuväärselt võimekas. Kui aga marilaselt nende valge maagia kohta küsida, on vastus eneseteadvalt muigav, kuid napp: “Kas valgest maagiast ja säärastest toimetustest siis ajalehes kõnelda saab?” Ning iidsete teadmiste juurde viivat rada kattev saladusloor jääb kirjasõnas kergitamata. Maride eluolust, teadmistest ja kommetest huvitatud inimestel tuleb seetõttu ise nende juurde kohale sõita.
“Kui vesi on kuskil rikkes, siis veehing on haige ja põeb samuti kui inimhing. Põllule ei ligineta õitseajal (st kui vili peab pulmi) samast õrnatundlusest, mispärast ei ligineta abieluvoodile pulmaööl. Kui keegi võõras rikub majarahu, karjub, kakleb, roojastab hoonet, suitsetab liigselt jne, siis tšeremissi pereisa noomib teda: “Sa ajad mu majahinge ära!” Ja kui ehitatakse uut maja, siis tuuakse kindlasti ka vanast mahajäetavast majast sinna palgitükk, milles elab vana maja hing. Isegi oma tööriistu tšeremiss käsitleb kui hingestatud kaaslasi ja abilisi: kui näiteks viisud kuluvad, siis ta tänab neid abi eest ja paneb kõrvale, paludes neile rahulikku puhkust; puud raiuma minnes ta kutsub kirvest endale appi ja palub puu individuaalselt hingelt valutegemist andeks, vahest isegi väikese ohvrianniga; surnu matmisel ta purustab “surnuks” ka kadunu taldriku ja lusika vms, et nende asjade hingedki saaksid surnuga kaasa minna, niisama nagu asjade killud pannakse koos laibaga hauda,” teab marirahva maagilistest kommetest rääkida Oskar Loorits oma raamatus “Eesti rahvausundi maailmavaade”.
Valge Maagia Maale!
Südamlik ja soe reis eestlaste sugulasrahva maride juurde Vene Föderatsiooni Mari Eli Vabariiki toimubki juba paari nädala pärast ning Roy Strideri õpetlike ja kasulike reiside grupis on veel vabu kohti! Ühtlasi viib sama reis Marimaale huvitavate ekskursioonidega ka Tšuvaši Vabariiki ning selle põnevasse pealinna Tšebokšarõsse ja Tatarstani Vabariiki ning selle pealinna, imelisse Kaasanisse.
Võimsa Volga jõe kaldal elavad niidumarid võluvad lisaks neid eestlastega ühendavale ugriveresidemele oma rikkaliku pärimuskultuuri ja loodusrahva meelelaadiga. Siirus, südamlikkus ja sisukus on marid tänapäeva keerulistes oludes siiani üsna endistena hoidnud.
See reis viib eestlased kahe võimsa kultuurimaailma – õigeusu/ristiusu ja islami – suurele ning valusale ajaloolisele piirile, millel astudes tajume oma muistsest loodususust pidanud sugulasrahvaste omaaegseid ja tänaseidki heitlusi.
Kriitvalgete kaasikute ja palktarekeste maailm viib reisisellid tavatusse teistlaadsusesse ning annab lihtsat ja kosutavat hingerahu. Nähakse ja vaadeldakse ka tänapäevase Vene Föderatsiooni eluolu, elatakse maride kodudes teretulnud külalistena, nauditakse kosutavat maride sauna, seilatakse vägevatel Volga vetel, kaetakse rahvakunsti, külastatakse teatrietendust ning mõnuletakse kohalikke roogasid mekkides. Marisid on nende senini säilinud loodususu tõttu sageli nimetatud ka Euroopa vanimateks või viimasteks paganateks, nad on muistse põlisusu hoidjad ja kandjad. Ja nagu öeldud – marid on läbi iidsete aegade ja nõukogude perioodil tekkinud raskuste kiuste tänapäevani praktiseerinud erilist valget maagiat, mille allikaks on just muistne loodususk.
Loe lähemalt reisist Valge Maagia Maale – Mari Eli Vabariiki koos Tšuvaši Vabariigi ja Tatarstani Vabariigi külastamisega 14.-23. aprillil 2019 Roy Strideri õpetlikud ja kasulikud reisid kodulehelt www.kulgemine.ee ja registreeru reisidel aadressil roystrider@tibet.ee.
