Suvised ilmad tekitavad igas maaomanikus tahtmise näpud mulda pista ning peagi koduaia vilju maitsta. Nii suurte talunike kui väikeaiapidajate suurimaks mureks on aga igal aastal umbrohi – jonnakad taimed lämmatavad aiapidaja püüdlused ning hävitavad hoolega istutatud taimed. Kuna rohimise mõju on pigem lühiajaline, haaratakse sageli efektiivsemate vahendite järgi, vahendab Gorilla.ee.
Glüfosaat umbrohutõrjes
Monsanto alustas glüfosaadil põhineva herbitsiidi turustamist Roundupi nime all aastal 1973 ning see on tänaseks kättesaadav igas suuremas aianduspoes. Roundup on mitteselektiivne tõrjevahend, mis suretab ühe kuu jooksul kõik sellega kokku puutunud rohelised taimed lehtedest kuni juurteni. Lisaks Monsanto toodetavale Roundupile toodetakse maailmas ka ligikaudu 30 analoogset ainet, mis kannavad erinevat nime, kuid on sarnase koostise ja mõjuga.
2009. aastast on Monsantol seadusega keelatud reklaamida Roundupi ohutu tõrjevahendina.
Roundup tõmbas aastakümneid tähelepanu väitega, et tegu on täiesti ohutu vahendiga umbrohutõrjeks, mis ei kahjusta ei inimesi ega keskkonda. Kahjuks peab aga tõdema, et ohutuid mürke ei ole olemas. Sama väite tõttu kaotas Monsanto 2009. aastal kohtuprotsessi ega tohi end enam ohutu vahendina reklaamida. Väär veendumus on aga inimestesse juurdunud ning paljud kliendid usuvad endiselt, et glüfosaatide kasutamine on tervislik ja hea lahendus umbrohu hävitamiseks.
Paraku on Roundup ning sarnased herbitsiidid oma olemuselt mürgid – need hävitavad nii umbrohu, vilja- ja ilutaimed, mulla kui isegi inimorganismi. Tegu on tõeliselt tugeva toimeainega herbitsiidiga, mis isegi korrektsel kasutamisel võib ohtlikuks osutuda. Küll aga on seda väga lihtne kogemata valesti kasutada.
Ettevaatust vahendi kasutamisel!
Roundup on ette nähtud kandmiseks vaid umbrohutaime lehele: see ei tohiks mööda vart alla voolata ega maapinda jõuda.
Esimene kitsaskoht tekib juba aine kokkusegamisel. Nimelt müüakse Roundupi kontsentraadina, mis tähendab, et see tuleb sobilikuks lahuseks lahjendada. Aine lahjendamisele ei tohi kindlasti loovalt läheneda – kui kasvõi kogemata kasutada ettenähtust rohkem kontsentraati või vähem vett, võivad tagajärjed olla tõsised. Samuti peab mürgi doseerimisel olema eriliselt ettevaatlik. Nimelt peab ainet väga täpselt umbrohu lehe peale kandma. See ei tohi hakata mööda taime vart alla voolama, jõuda maapinnani ega puutuda kokku ka tarbetaimede varte, juurte ega lehtedega.
Paraku on vahendi selline käitlemine aga peaaegu võimatu: paratamatult satuvad nii mõnedki tilgad kontakti ka teiste taimede ning maapinnaga. See omakorda suurendab aga võimalust, et mürk inimeste või koduloomade organismi jõuab. Kui näiteks marjapõõsaste puhul on ilmselge, et mürgitamine ka marjadele halvasti mõjub, siis ettevaatlik tuleb olla ka maapinna puhul. Kui glüfosaadiga töödeldud maapinnale hiljem söödavaid taimi istutada, võime üsna otseselt ka ise marjade, lehtede või viljade kaudu mürke sisse süüa. Eriti ohtlik on see farmiloomade puhul, kui loomad tarbivad glüfosaadiga töödeldud taimi ja inimesed samade loomade-lindude produkte. Spetsialist selgitab taimekaitsevahendite mõju
Hormonaalne tasakaalutus: kuidas me end ise kaitsta saame?
Seitse põhjust, miks eelistada mahetoodangut
Šokeeriv statistika näitab, et loomse toidu massiline tarbimine hävitab planeedi elukeskkonna
