Inimese kehas tekib iga päev tuhatkond rakku, millest võib areneda vähk, kui need rakud leiavad eest oma arenguks sobiva pinnase ja kui keha immuunsüsteem ei suuda neid kahjutuks teha. Seetõttu pole keegi meist kasvaja eest sajaprotsendiliselt kaitstud. “Loomulikult tulevad kasuks tervislik eluviis, sportimine ja positiivne ellusuhtumine, aga kui rinnavähk tahab tulla, siis ta ka tuleb,” tõdeb PERHi onkoloog-kirurg Riina Kütner, kelle sõnul võib see kirves iga naise pea kohal rippuda.
Igal oma lugu
Naistel on rinnavähk kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Eestis haigestub sellesse üle 500 naise aastas, 30% juhtudel on haigus avastamise hetkel kaugelearenenud staadiumis. Põhjuseks võib olla arenenud riikides levinud trend, et stressis naised istuvad pikalt tööl, lükkavad lapsesaamist edasi ja neelavad hormoontablette. Müütilised traumad, ebasobiv pesu, deodorandid jms aga vähki ei tekita. Samuti ei tasu paanikasse sattuda, kui üks rind on teisest suurem.
Kahtlemata on rinnavähi teke seotud keskkonnas leiduvate kantserogeensete ainete hulga kasvuga, kuid kes otsib oma diagnoosile kindlat põhjust, võib selle leida ka emotsionaalsete probleemide seast. Mitmete raamatute väitel viitab rinnavähk, mida mõnikord nimetatakse ka naissoo haavaks, naise rollide konfliktile: ihalusobjekt ja hoolitsev ema, enesekehtestaja ja vastuvõtja. Olenevalt sellest, kummas rinnas haigus välja lööb, võib see olla seotud abikaasa, perekonna jt lähedaste inimestega (paremakäelistel parem rind), lapse või sisemise lapsega (vasak rind), kirjutab näiteks Lise Bourbeau raamatus „Sinu keha räägib: armasta ennast!” (Sibylle, 2008).
Dr Kütneri sõnul on keeruliste põhjuste analüüsist olulisem haigusele varakult jaole saada. Üks võimalus on minna mammograafiuuringule, teine end ise regulaarselt kontrollida. Selleks peaks õppima rinnastruktuuri tundma – katsuma rindu nädal pärast menstruatsiooni näiteks duši all või lamades. Kes harjunud end kontrollima, tunneb kohe ära, kui rinnakoes tekib mingigi muutus. Kuna valu rinnavähk enamasti ei põhjusta, võiks kahtlusi tekitada tükk rinnas, aga ka punetav või veritsev nibu.
Mareti lugu
Optimistliku ja üdini positiivse loomuga Maret Maasalu (29) avastas tüki oma rinna ülaosas 2004. aastal. Lisaks noorusele tegi olukorra komplitseerituks asjaolu, et naine ootas sel hetkel teist last. Algul arvati isegi, et äkki on tükk rinnas rasedusega seotud muudatus, kuid uuringut näitasid, et tegemist oli siiski kasvajaga. Kuna nii noorel inimesel kipub vähk olema üsna aktiivne, tuli kiiresti tegutseda, ja kuna Mareti puhul oli tegemist Eestis esmakordselt raseda patsiendiga, konsulteerisid arstid väliskolleegidega, kes soovitasid kindlasti enne sünnitust opereerida. “Mul oli vähem kui nädal selle mõttega harjumiseks, et mul lõigatakse rasedana üks rind ära,” meenutab Maret raskeimat perioodi oma elus. Ehkki teadmatust oli alguses palju, kulges kõik kavakohaselt ja ruttu. “Teadsin algusest peale, millised etapid tuleb läbida: kõigepealt operatsioon, siis laps, siis keemiaravi ja rinna taastamine. Kõik läks plaanipäraselt – lõikus läks kenasti, sain umbes nädala sellest taastuda, siis kutsuti kuu enne õiget aega esile sünnitus ja kui olin lapsega nädalapäevad kodus olnud, algas keemiaravi.”
Tuge haiguse seljatamiseks sai Maret kõige enam mehelt ja oma kahelt lapselt, aga ka arstilt ja internetist. Oluline oli seegi, et muremõtete veeretamise asemel oli tal aega vaid tegutseda. Oma haiguse põhjustest rääkides kehitab nüüdseks täiesti terve naine vaid õlgu – tema suguvõsas pole rinnavähki teadaolevalt esinenud, ka sportlik ja tervislik eluviis ei saanud kasvajarakkude teket soodustada. Ainus reaalne põhjus võis olla pingeline aeg – enne diagnoosi oli tal käsil ülikooli lõpetamine, millega kaasnes nii stress kui ka kehakaalu langus, mis võis muuta organismi haigusele vastuvõtlikumaks. Et seda enam ei juhtuks, on Maret loobunud pisiasjade pärast muretsemisest ja elab hoopis nii, et võiks iga päevaga 100% rahule jääda.
Tiina lugu
Vanuse poolest pisut tüüpilisem rinnavähipatsient Tiina Tiismaa (43) avastas herneterasuuruse tüki oma rinnas juhuslikult nelja aasta eest. Igaks juhuks pani ta end selle ajel kirja tasulistele uuringutele ja tänab tagantjärele saatust, et esimese pakutud aja vastu võttis. “See 500 krooni tasus ennast täiega ära, sest sain kohe onkoloogiasse aja ja operatsioonile,” meenutab särtsakas naine, kelle puhul rinnast leitud tükike polnud sugugi aastatepikkune asi, vaid heal juhul poole aasta jooksul tekkinud kasvaja, mille hoogsale arengule lõikuse ja keemiaraviga õigel ajal piir ette pandi.
“Algul tekkis muidugi küsimus, et kuidas minul – kui ma midagi ei tunne ja kui mingit soodumust ei ole. Aga operatsioon ja sellest taastumine oli väga lihtne ning keemiaravi “kõrvalnähud” – parukas ja halb enesetunne, mida mul ei tekkinudki – olid ju ajutised… Nii et karta küll midagi ei ole,” julgustab Tiina kõiki, keda rinnavähidiagnoos peaks tabama, haigusele vastu seisma. Neil, kes endas kahtlevad, soovitab naine spetsialisti külastada kasvõi seepärast, et selgeks teha, et rinnas midagi ei ole või kui on, võib see ju olla healoomuline. Kui aga leitakse halvaloomuline kasvaja, pole ammugi mõtet oodata – siis tasub usaldada arsti ja uurida kõike, mis küsimusi tekitab. “Mina sain kõik vastused arstilt juba enne operatsiooni ja ka lõikusest taastumise ajal, sest tahtsin täpselt teada oma vaenlase kuju ja suurust, mitte mõelda, et kõik võib olla ilus.”
Rinnavähi põhjuste üle juureldes ütleb Tiina, et eks see närviliste naiste probleem ole. “Võib-olla võtsin ka mina omal ajal liiga palju asju enda sisse, aga see on õnneks minevik. Enamik probleeme ju laheneb, ilma et peaks nende pärast põdema või depressiooni langema.”
Avoni lugu
Rinnavähi varane avastamine ja haiguse seljatamine on teemaks kogu maailmas. Nii Maret kui ka Tiina on Avoni toel käinud isegi New Yorgis rinnavähi toetuseks toimunud kahepäevasel heategevuskõnnil, kus kogutakse ülisuuri toetussummasid ja nähakse meeletult vaeva, et teistele head teha. “New Yorki oli üle maailma kutsutud 50 naist – saime kuulda teiste lugusid, rääkida oma kogemustest ja lihtsalt maailma näha,” meenutab Maret. “Eestis ei saakski asjad nii suured olla nagu Ameerikas, kus vähivastasel jalatuskäigul osales 20 000 inimest. Kui siin tuleks selle algatusega kaasa kasvõi 200 inimest, oleks see meie väiksust arvestades juba hea näitaja.”
Tiina lisab, et talle avaldas USA-s mastaapide kõrval muljet seegi, kuidas kõik oli korraldatud ja kui palju vabatahtlikke vähivastase võitlusega oli liitunud. “Meil tuleb tikutulega otsida inimesi, kes teiste heaks midagi teeks, aga seal käib see asja juurde – kogu ürituse korraldus oli vabatahtlike õlul, kes tegid seda uskumatu vaimustusega.”
Eestiski on rinnavähihaigeid kõige elavamalt toetanud kosmeetikafirma Avon, müües heategevustooteid ja tehes koostööd Eesti Vähiliiduga, korraldades heategevuslikke üritusi ning toetades oluliste aparaatide jms ostu ning rinnavähki põdenud naisi. Ka on tänu neile paljude naisteni jõudnud sõnum, et enda suhtes tuleb tähelepanelik olla ja kasvõi südamerahu huvides arsti juures käia. Ehkki Riina Kütneri sõnul on ka neid, keda arstid aidata ei suuda, on igasugusest nõustamisest ja toetamisest palju abi. Sest kui patsient lahkub arsti kabinetist, öeldes, et tal oleks justkui tiivad seljas, pole lootus kadunud.
Vaata ka www.rinnavahk.ee, www.kasvaja.net, www.cancer.ee
Loe ka intervjuud “Riina Kütner – arst, kes aitab”
Terviseajakirjas ÜKS ilmunud artikli autor on Ülli Plink
