Seedimise seisukohalt on suu tähtis koht, kus toit hammaste abil mehaaniliselt purustatakse selleks, et edaspidi ensüümide tööd kergendada ning et süsivesikutest energiatootmine oleks ladusam. Kui inimene tarbib piisavalt mineraalainerikast ja aluselist vett, suudavad süljenäärmed sünteesida verest küllaldaselt sülge, umbes 1,5 liitrit ööpäevas, ning süsivesikute lammutamise alustamiseks ensüümi amülaas. Sel juhul pole suu limaskest kuiv, toit seguneb korralikult süljega ja liigub ladusalt söögitorru, toidu allaloputamiseks pole vaja vett ega muud jooki, kirjutab Riina Raudsik oma raamatus "Kuidas olla terve".
Süljes pole mitte ainult toitained ja mineraalid, mida verest siia filtreeritakse, vaid ka fosfaat- ja bikarbonaatpuhveraineid, mis neutraliseerivad happeid ja taastavad sellise pH, et saaks toimuda hambakoe taastumine ehk remineralisatsioon. Happelises keskkonnas see protsess ei toimi, sest energiat pole kätte saadud. Loodan, et tänapäeval pole enam inimesi, kes ei tea, et ka hambad on võimelised oma kude taastama.
