Kooli religiooni/usuõpetuse arengut on saatnud tulised vaidlused. On neid, kes peavad seda imevahendiks, mis varakapitalismi tormidesse sattunud ühiskonna päästab, on neid, kelle meelest on tegemist ajast ja arust õppeainega, mis suurendaks õpilaste niigi juba ülepaisutatud koormust.
Kardetakse laste “pööramist” ja teadusliku mõtlemise arengu pärssimist. Mõnikord on peljatud sedagi, et kooli usuõpetus on kirikuringkondade “päästerõngas” oma väheneva liikmeskonna suurendamiseks. Samas, torkab Euroopa riikide koolide õppekavu vaadates silma, et maades, kus lähiminevikku ei varjuta sotsialismi pärand, peetakse religiooniõpetust enamasti üldhariduse loomulikuks osaks.
