Olin selleks hetkeks oma elus avastanud oma luuleanni. Kirjutasin bussis ajaviiteks mõned värsid, mis on jäänud tänaseni sahtlisse oma aega ootama. Muusika oli aga minu igapäevaelus, õppisin ju muusikat ja mängisin bändis. Bussis istudes ikkagi kasutad aega, et oma tuttavaid partiisid peas läbi mõelda, mida peagi jägmisel kontserdil peab esitama või siis mõlgutad mõtteid oma tuttavatest ja elust. Elu on ju kirev – palju asju, millele mõelda, enne kui oma suurte kogemustega vanematekoju naased, et neid seal siis jagada. Sest nii ehk naa küsitakse, kuidas sul seal linnas siis läheb. Kuigi minu kõige suurem soov oli mitte oma elust ja tegemistest aru anda, vaid lihtsalt puhata.
Buss vuras ja reis kestis. Tundsin, kuidas lähedal olevad inimesed oma linnastressist väsinutena kaasa loksusid. Kes vaatas lihtsalt aknast välja, kes luges raamatut, kes toksis oma telefoni. Kes lihtsalt magas. Ainus asi, mis häiris, on see umbsus, kus tunned, et bussis õhku ei ole. Ja tunned, et alati võiks ruumi ka rohkem olla. Aga selleks pooleteiseks tunnikeseks võib end lihtsalt välja lülitada ja ollagi selles sõidurütmis nii sees, et ei märkagi aja kulgu.
Ja aeg jäi tõesti seisma. Olime jõudnud umbes poole tunni tee kaugusele ja ees veel tund sõita. Suikusin, sest olin samuti linnaelust väsinud ning juba looduse keskele jõudes võib keha lihtsalt tunda, et on aeg minna puhkuserežiimile.
Järsku tundsin, kuidas jäin sellisesse kummalisse poolune seisundisse. Sa ju tead seda tunnet, kus sa ei ole ei ärkvel ega ka ilmsi. Kus samas kõik on väga selge, aga su keha on täielikult välja lülitatud. Tundsin isegi sellist kosmilist külmust, nagu oleks ma kosmoses, jahe mahe õhk kattis mu jäsemeid ja kõik oli kristallselge. Kus ma olen? Kuulsin mingi osaga endast veel bussi ühtlast mootorivurinat, kuid teine osa minust oli täielikult transis. Kogesin sügavamaid teadvusseisundeid, teadmata ise, miks ja kuidas.
Korraga nägin jahmatusega, kuidas ma istun kõrgel pilve peal. Vaatan alla, teadvus on täiesti selge. Justkui olekski oma mõttega seal kõrgel olnud. Nägin, kuidas buss vurab metsade vahel edasi ja minu keha on ka bussis, aga “mind” seal bussis ei ole, vaid istun pilvel … Mind valdas täielik rahu, mul ei olnud mitte ühtegi hirmu. Tõesti, aeg oli jäänud seisma. Aga kui veider ja naljakas – kõlgun seal kusagil Kohila kohal pilvede äärel ja keha sõidab all teel vuravas bussis edasi. Mis toimub?
Midagi justkui tõmbas mind selja taha kiikama. Kerge ehmatusega nägin enda selja taga kolme väga suurt valget inglit, kes hoidsid mind oma jõuga üleval, seal pilvede peal. Kosmiliselt jahe tunne kastis mind oma värskusega ja kõik oli selgem kui elu maa peal – aega ei olnud, ruumi ei olnud, aga kosmos oli pilvede peal lahti – selja taga suured võimsad inglid. Kõik oli nii selge nagu aegluubis. Hetkes, kus ei ole muresid, kus puuduvad üleliigsed mõtted ja mured. Hetkeks tundsin end nii väikese, rumala ja abituna selle tohutu väe ees.
Inglid on nii rahulikud, nagu puuduksid neil igasugused hirmud. Nad on isegi mitte nunnud ja armastavad, aga justkui igavesed rahuolendid, kes tahtsid mulle midagi näidata. Küsisin siis vaikselt, et mida ma siin teen? Miks ma siia sattusin? Ise mõtlesin, et kirikus ju ei küsita ja kuidas mina julgen praegu selles kummalises pühalikus hetkes küsimusi esitada. Et äkki kästakse hoopis vaikida?
Aga vastus tuli, ja vastus oli minu jaoks nagu valmis pandud. Keskmine suurematest inglitest palus mul alla vurava bussi poole vaadata ja lausus väga konkreetselt: “Vaata, see seal on sinu keha. Sina ei ole sinu keha”.
Mina ei ole keha? Ja pumm! Nägin vaid viivuks bussi vuramas ja järgmisel hetkel võpatasin üles, tegin silmad lahti, olin segaduses, vaatasin bussis ringi. Arvasin, et sõidan Kohilast Raplani 30 minutit, aga tunne oli, nagu oleks teekond kestnud vaid ühe minuti. Buss oli rahvast tühi, aga minu keha oli seal alles. Olin hämmelduses mälestusest ja nägemusest. Mis see siis tegelikult oli?
Tunnetasin end. Tunnetasin oma keha – see oli veel alles. Tunnetasin ümberringi toimuvat – olin alles siin maailmas. See veider olek, et kas see oli unes või ilmsi, saatis mind veel pikalt. Olin nagu pehmelt öeldes uuesti sündinud, miski minus oli hoopis teisiti kui varem.
Triin Katriin, Foto: erakogu
Minu sees oli miskit täiesti muutunud ja see muutus on olnud igavene. Meenus veel lugusid lapsena, kus olen tajunud inglite kohaolu ja kontakti selle suurega. Ja nüüd, nii palju aastaid hiljem – kogeda seda suurt.
Minu sees oli toimunud muutus. Hakata uskuma ingleid tundus hetkeks isegi hullumeelne, sest mõtlev meel keeldus ja tõrkus. Aga samas see nii ehe tunne, nagu oleks olnud päris … Ja tohutud muutused mu elus võisid alata! Kõik hakkas transformeeruma ja muutuma, mitte miski enam ei jäänud endiseks pärast inglitega kohtumist.
Ja inglid ei kahtle, et nad on minuga. Ja inglid ei kahtle, et nad on sinuga. Aga kes me siis oleme? Kust me tuleme? Kelleks me oleme tulnud? Kas ainult inimesed või siiski midagi enamat?
Inglid ei kahtle. Kahtlen vaid iseendas, et miks üldsegi milleski kahtlen.
Autor: Triin Katriin, reiki õpetaja
Loe lisaks: Inglite maailm: kes on peainglid ja kuidas nendega suhelda?
Inglid aitavad | Leia oma hingesugulane ja tervenda oma suhet
Müstilised tegelased meie ümber: kes on kehastunud inglid, haldjariigi asukad, siirdhinged ja täheinimesed?
11 märki, mis näitavad, et sinu kallim on su hingesugulane
Inglite kutsumine: millistelt inglitelt abi paluda?
