Oli täiesti tavaline ülikoolijärgne kevadpäev. Pealinnas olid otsad kokku tõmmatud ja aeg oli reisida maale, bussiga vanemate juurde. Ma ei jõudnud mõnikord ära oodata, kuni saaksin linnast välja - siit saginast ja kiirest elutempost eemale. Oli kena päikeseline ilm ja tundus, et algavad puhkusepäevad võivad olla looduses mõnusad ja kosutavad. Ja bussireis võis alata.
Olin selleks hetkeks oma elus avastanud oma luuleanni. Kirjutasin bussis ajaviiteks mõned värsid, mis on jäänud tänaseni sahtlisse oma aega ootama. Muusika oli aga minu igapäevaelus, õppisin ju muusikat ja mängisin bändis.
