Me kõik tahame jõuda tõelise armastuseni. Tundeni, mis imeb meid endasse ja muudab tervet meie maailma. Uppuda kellegagi armastusse, kus kaovad kõik hirmud, puudused, ootused, soovid ja tingimused. Ometigi jõuavad meist vähesed selle tõeliselt sügava tundeni. Miks? Sest me kardame. Kuni meis on hirm olla teise ees alasti, ei saame kunagi kogeda tunnet, mis meid tõeliselt elama paneb - armastust.
Kui me kedagi kohtame, siis oleme osavad näitlejad, kes rohkem, kes vähem. Valime täpselt, mida ja kui suurel määral teisele näitame. Valime riided, mis meid kaunimaks muudavad. Lööme end särama ja mõtleme, mida ütleme. Ühel hetkel jõuab igas suhtes kätte aeg, kus vaikselt hakatakse neid kardinaid eest rebima. Kardinate tagant tuleb välja see, kes sa päriselt oled, kõigi oma puuduste ja voorustega. Paljud meist ei ole selleks valmis. Mõnes suhtes jõuab üks selleni kiiremini, teisel võtab rohkem aega. Samal ajal on meis ka paaniline hirm – mis siis saab, kui ma olen tema ees alasti, olen päris mina?
Kui sa kardad teisega tõeliselt üheks saada, siis võid sa ilma jääda maailma kõige kaunimast ühtesulamisest. Kõik saab alguse iseenda aksepteerimisest, mis tähendab, et sa oled valmis oma vigu teisele näitama ja olema tema ees täiesti alasti. Kui me ei suuda endale oma vigu näidata, siis ei suuda me neid ka teisele näidata. Selleks, et teise inimese ees ennast riidest lahti rebida, on vaja esmalt iseenda ees riided ära võtta. Vaadata end oma ebatäiuses.
Kui õpid ennast aktsepteerima sellisena nagu oled, siis sulle ei lähe korda, mida teine arvab, kui oled tema ees end lahti rebinud. Kui sa talle sellisena ei sobi, siis on kuskil keegi, kellele sobid. Ma ei pea siin silmas füüsiliselt alastiolekut. Kõik sinu vead – suutmatus oma tundeid väljendada, hilinemised olulistel hetkedel või mõned muud vead, mis on omased vaid sinule. Need vead, mis teevad sind sinu ebatäiuses nii täiuslikuks. Kui teine sind sellisena armastada ei suuda, siis pole asi sinus. Asi on temas. Te lihtsalt pole teineteise jaoks piisavad sellisena nagu parasjagu olete.
Sa oled kõige täiuslikum just sellisena nagu sa praegu oled. Jah, sa võiksid mõnda asja teha paremini, aga siis poleks sa sina. Nii ainulaadne ja eriline. Sel hetkel, kui võtad riski näha iseennast ebatäiuslikuna saad võtta ka riski, et olla teise ees ebatäiuslik. Sellest võib saada kõige ilusam hetk sinu elus, millest edasi saab minna aina ilusamaks.
Allikas: Tuuli Mäemat “Otsingud”, kirjastus Pilgrim
