Ühel päikeseloojangul mängisime sõbrannaga ennastunustavalt trumme, mille kõmin oli sedavõrd teadvusseisundit muutev, et ka meie jututeemad muutusid üha sügavamaks ja nägemused multidimensionaalsemaks. Mind väga kõnetas Marioni ütlemine, mis võttis sada minu mõtet ühte lausesse kokku: "Meie reaalsus on meie mõtete konstruktsioon." Teisisõnu, kõik see, mida me teadlikult või ebateadlikult, kodeeritult või programmeeritult mõtleme ehk oma energiat millessegi suuname, sellega ehitatakse üles oma elu. Mõttel on energeetikat kandev ja teadvust ehk sinu isiklikku maailmataju muundav võime. Seega meie reaalsus on see, mida me oma mõtetega võimendame. Ehk nagu ütlevad klassikud: "Muretsemine on nagu palvetamine selle eest, mida sa ei soovi," "Oma uskumustega lood sa piiranguid sellele, mida sa oleksid võimeline tegelikult saavutama." jne, kirjutab Kõiksuse Kanaldused.
Miks me siis loome ennast ja elu hävitavaid mõttekonstruktsioone? Kui panete tähele, siis suur osa inimese mõttejõudu on juba eos ära jaotatud varasemalt loodud kollektiivsetesse mõttekonstruktsioonidesse ehk ühiskonna uskumustesse, mis täidavad suurt osa meie alateadvuse kõvakettast. Meil on enda arvates mõtte- ja sõnavabadus, kuid esmajärjekorras tambitakse ühiskonna poolt maha kõiki teisitimõtlejaid.