Miks me siis loome ennast ja elu hävitavaid mõttekonstruktsioone? Kui panete tähele, siis suur osa inimese mõttejõudu on juba eos ära jaotatud varasemalt loodud kollektiivsetesse mõttekonstruktsioonidesse ehk ühiskonna uskumustesse, mis täidavad suurt osa meie alateadvuse kõvakettast. Meil on enda arvates mõtte- ja sõnavabadus, kuid esmajärjekorras tambitakse ühiskonna poolt maha kõiki teisitimõtlejaid. Maast madalast hakatakse meisse sisendama meie puudusi ja nõrkusi, kuidas “tegelikult” mõtlema ja elama peaks, mis häälestab inimese automaatselt tundma hirmu eksimise ees. Kui inimene kardab eksida, siis ei jõua ta kunagi päris iseendani, vaid elab (loe: eksisteerib) terve elu teistele. Olen seda intuitsiooni õpitubades kohanud, et vastustes eksivad need, kes kardavad eksida, kuigi oma sees võisid nad valida õigema vastuse kui pärast kirja julgesid panna.
Sarnaselt on lood puudusteadvusega. Kui sulle ikkagi igast ilmakaarest hõigatakse uskumusi, et elu on raske ja kõik on nii kallis, siis sa häälestadki ennast samale lainele ning isegi kui sul materiaalset küllust on piisavalt, otsid sa alateadlikult ikka seda kõige odavamat, soodsamat ja mis veel parem, tahaksid kõike tasuta saada. Või kui sulle sisendatakse: “Mis ei tapa, teeb tugevaks”, “Läbi raskuste tähtede poole”, “Kes ütles, et elu peab kerge olema” jne. Sellega võtame omaks mõttemudeli, et kõik hea tuleb läbi higi ja vaeva. Me lõpetame uskumise imedesse ja me usume, et me ei saa hakkama ja miski pole võimalik. Sinu loomulik elutee ilma uskumusteta aga ongi üks suur ime, seega kui sa kõrvaldad uskumused ja avad end kõikvõimalikkusele, saavad toimuda ka imed, mis tegelikult polegi midagi üleloomulikku, vaid on sinu põhiõigus inimeseks olemise juures – luua ja elada vabas voolamises.
Oma mõttekonstruktsioonidega me ehitame üles tugevale puudusteadvusele toetuva reaalsuse, kus alati on midagi puudu ja kunagi pole kõike piisavalt.
Inimese Loomisjõud on midagi nii võimsat, et kui nüüd kollektiivsetest mõttekonstruktsioonidest eemalduda ja oma isikliku peaga ehk oma südamega hakata mõtlema, siis muutub ka reaalsus paljuski. Sinu ümber tekib see elukonstruktsioon, mida sa oma mõtetega toidad. Sa toidad seda, mida sa usud, millele keskendud ja millele toetud. Duaalsuses sa kas hävitad või lood, tõstad või langetad, täidad või tühjendad.
Täna öösel kohtusin ühe oma vaimse toetajaga, kellelt küsisin, et kuidas mul elus läheb. Ta vastas selle peale, et elus võib kõike juhtuda! Tegin sellest omad järeldused. Midagi pole ette loodud, vaid inimene ise loob, küsimus on selles, milliste mõttekonstruktsioonidega me ennast seome. Seetõttu tasuks mõtlemise käigus ka enesele küsimus esitada, kas ma toidan enda isiklikke mõtteid läbi südame või ühiskonna ja teiste inimeste poolt ette söödetud uskumuste süsteemi ehk võõraste mõtete kogumit.
Ma tunnen, et inimene teenigu alati esmajärjekorras iseennast ja oma südamemõtteid, sest läbi enda seisundi teenitakse teisi.
Allikas: Kõiksuse Kanaldused facebooki leht
