Eesti inimeste ja keskkonna tervis – kas müügi- või teadmistepõhisuse objekt?
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014-2020 sätestab nelja olulise alaeesmärgi hulgas nii: Teadus- ja arendustegevus (TA) toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides.
Teen ettepaneku, et järgmise perioodi strateegias peaks ühe olulisima eesmärgina olema välja toodud hoopis midagi sellist: Teadus- ja arendustegevus toimib Eesti inimeste ja keskkonna tervise huvides.
Miks? Sest esiteks peaksime eesmärke ja vahendeid õiges järjekorras käsitlema. Nimelt jääb lähiaastatel vist üsna väheseks nende inimeste hulk, kes tõsimeeli arvavad, et kogu Elu eesmärk peaks olema majandus ja/või majanduse kasv. Majandustegevus saab siiski olla vaid vahendiks olulisemate ja suuremate eesmärkide teostamisel.
Ning teiseks – kogu inimkonna, ka meie väikese Eesti edasikestmine sõltub sellest, kas suudame tõeliselt innovaatiliselt oma mõttemustreid muuta nii, et inimesed hakkaksid kogu planeedi kahjustamise asemel midagi kasulikku tegema, nii inimeste kui keskkonna ühishuvi osas. Peame alustama lihtsatest küsimustest – mida me siis tegelikult vajame, täisväärtuslikuks eluks? Millised otsused tuleks kasuks inimeste tervisele, mis on otseses seoses keskkonna tervisega?
Tänapäeval, kus igast infokanalist tuleb pidevaid teateid keskkonnahävingust, liikide kadumisest aga ka üha halvenevast inimeste vaimsest ja füüsiliselt tervisest, peaksime küsima just selliseid küsimusi. Julgen väita, et siinkohal tasub meenutada vana tõde, et olulistest asjadest mõtleme siis, kui neist ilma jääme ja siis kui võib olla juba hilja. Paljud inimesed teavad, kuidas oma tervist hakkame hindama ülimaks väärtuseks ikka siis, kui seda kaotamas oleme. Kõik muu vajub siis tahaplaanile ja on sekundaarne. Täna oleme koos endi tervisega kaotamas ka keskkonnatervist majanduskasvu ja kasumite altarile. Kindlasti on see väärtuste ja maailmavaate küsimus, mida peame eesmärgiks omaette ja mida vahendiks selle saavutamisel, kuid teadmistepõhises Eestis (vähemalt nii püüame endale ju kinnitada), tasub vaadata kasvõi ainult glüfosaadi näitel kui teadmistepõhised me siis oleme? Kas inimese ja keskkonna tervis peaks olema allutatud kasumiteenimisele või vastupidi, kasumit võiks teenida vaid selliselt majandustegevuselt, mis parandaks nii inimeste kui ka keskkonna tervist ja tasakaalu?
Uurime selles kontekstis pisut lähemalt glüfosaadi teemat.
Glüfosaat Eestis – kauaks veel?
Hiljuti tegin mõned väga kokkuvõtlikud nopped erinevatest teadusuuringutest, mis käsitlevad glüfosaadi ohtlikku mõju inimese ja keskkonna tervisele. Glüfosaat on nimelt aine, mida kasutatakse üha suuremates kogustes põllumajanduses, eelkõige herbitsiidina ehk umbrohutõrjevahendina. Lisaks on see ka vabamüügil aianduspoodides, tavaliselt toote nime all Roundup, mida müüakse rohelistes pudelites ja mida mitmedki lapsevanemad, vanaemad-vanaisad pahaaimamatult oma marjapõõsaste ja viljapuude alla pritsivad. Mida see aine aga tegelikult “tõrjub”, võib uurida erinevate riikide teadlaste teadustöödest.
Glüfosaadi kui ohtliku põllumürgi teema on ilmselt paljudele tuttav, oleme ju lugenud, kuidas see tapab elusorganisme, kasulikke mikro-organisme, mööda toiduahelat ülespoole liikudes. Inimeste puhul oleme kuulnud sadadest kohtuasjadest, kus mõistetakse välja miljardeid dollareid kahjustuste eest, mida sellised tooted inimestele põhjustavad. Viimast selleteemalist uudist võib lugeda näiteks Mürgitampoonid: 85% tampoonidest sisaldavad Monstanto korporatsiooni vähki põhjustavat glüfosaati
WHO on ametlikult tunnistanud taimekaitsevahendi glüfosaat vähki tekitavaks
Nipid, kuidas puhastada keha toksiinidest ja GMO jääkidest
