Võta veidi aega iseendale, leia rahu paik nii sees kui väljas ning tee väike rännak oma sisemise lapse juurde ning vaata, kuidas mõjub sulle see väike teraapiline mõtestatud meditatsioon.
Istu või lama, nii et sul oleks mugav. Sule silmad ning jää kuulatama, mis su ümber toimub. Kuulata hetkeks.. Nüüd lükka see kõik mõttes eemale, sest praegu ei ole sellel tähtsust. Praegusel hetkel pole oluline, mis su elus toimub või ei toimu, mida sa mõtled või mida sa just äsja mõtlesid. Hetkel on oluline hetk ise, lihtne olemine! Täiesti vaba ja ajalise piiranguta. Lihtsalt hinga sügavalt sisse ja välja.. sisse ja välja.. ja ole.. Sa võid tunda, kuidas kõik argine su ümbert kaob – mitte millelgi pole hetkel tähtsust. Oled sina, sinu hingamine ja hetk. Hinga veelkord! Võid tunda, kuidas mõnus rahu tulvab sinusse. Oled ümbritsetud armastuse ja soojusega, valgusega.. Sinu sees on kõik vaikne.. On rahu.. On hea.. Sinu kehas on kerge tunne.. Oled kerge kui udusulg.. Oled meelerahus.. Oled muretu.. Oled usaldav.. Oled mänguline justnagu väike laps..
Väike laps.. Vaatle, milline see laps välja näeb? Mida ta teeb? Kuidas ta end tunneb? Kas ta märkab sind? Kas ta vaatab sulle otsa? On ta rõõmus või istub hoopis nukralt omaette? On ta julge või kartlik? Lihtsalt vaatle hinnanguid andmata. Vaatle ja tunneta teda.
Kujutle, et kui sa oleksid praegu see väikene laps, mida sa siis vajaksid? Mida sa sooviksid, et keegi sulle ütleks või teeks? Mida sa ootaksid oma vanematelt, oma hoidjatelt, oma mängukaaslastelt? On see mõni sõna, lause, lihtne puudutus, kallistus, mingisugune ese vms? Mida sa vajaksid? Kui oled selle vajaduse teadvustanud, siis lihtsalt mine oma kujutluses oma täiskasvanud minana selle väikse lapse juurde. Mine talle hästi lähedale ja vaata talle silma. Vaata endale silma! See oled sina! Sina enda väikse minana, kes pole sinu seest mitte kuhugi mitte iial kadunud. See sina on sinu sees oodanud terve selle igaviku, kogu selle aja, et sa lõpuks teda märkaksid ning annaksid talle seda, mida ta kogu oma hingest ihkab.
Sa oled siiani võinud arvata, et teised täiskasvanud inimesed on kuidagi kohustatud taipama, mida sa vajad ning seda sulle andma. Sa oled võinud tunda vimma, tühjusetunnet, armastusepuudumise tunnet, valu, kannatust, sest mitte keegi pole sulle seda anda osanud. Keegi pole suutnud! Laps sinu sees on kõik need aastad karjunud selle vajaduse käes, ent sa pole osanud kuulata teda, võibolla sa isegi ei teadnud, et ta üldse sinu sees olemas on. Sul pole tarvis end seetõttu süüdi tunda, lihtsalt võid paluda temalt andeks. Oma siiras lapsesüdames ta andestab sulle kindlasti, andestab tingimusteta!
Oled nüüd väga lähedal oma sisemisele lapsele. Ta on sinu ees – väike ning tal ei ole veel seda kogemustepagasit, mis sinul on. Ta vaatab sulle otsa ja usaldab sind täielikult. Iga sinu sõna on temale justkui seaduseks, ta võtab ja kinnistab selle kohe endasse. Ta usub sinusse ja sinu sõnasse! Sest ta armastab sind jäägitult! Mida sa talle nüüd praegu öelda sooviksid? Mida sa praegu kuulda januneksid?
Kui tunned, et oled liigselt emotsioonidesse takerdunud ega suuda midagi mõelda, et öelda, siis võiksid lausuda lihtsalt ja armastavalt:
“Ma armastan sind! Mina olen sulle alati toeks, ükskõik, mis ka ei juhtuks! Mina toetan sind alati!”
Vaatle, kuidas see laps reageerib? Mida ta tunneb? Mida sina tunned? Võd teda kallistada ning sisendada temasse usku, et nüüdsest peale pole ta enam kunagi üksi ega kaitsetu. Nüüdsest peale on tal alati olemas – sina! Alati! Ja see veendumus kinnistub temasse. See kinnistub sinusse just praegu! Sa pole enam kunagi üksi! Sul oled alati olemas sina ise, sul on nüüd alati, kellele toetuda! Koge seda tunnet.. Las see mähib su endasse.. Mõnule selle sees..
Kui tunned, et oled piisavalt kogenud parimat kindlusetunnet enda sees, võikisid tänada iseennast, et selle suure töö enda sees ära tegid. Kiida ennast, et leidsid julguse vaadata enese sisse! Kiida end, et julgesid siseneda oma pühamusse! Täna ka oma sisemist last end sulle ilmutamast! Hinga mõned korrad sügavalt ning ava silmad, et jätkata selle õndsustundega oma igapäevaelu.
Autor: Maria Lepmaa
