Vadja maarahva juures on säilinud päeva põline nimetus maaentšäyzspäivä, mis tähendab maahingust ehk maapuhkust (maa hingamise ehk maa puhkamise päev). See on päev, mil kogu maa ja maast kasvav on püha, maa puhkab. Sarnane tähendus on sel päeval ka ülejäänud Maavallas.
Maahingause pühadust rõhutab kõnekäänd, et sel päeval ei kasva rohi ja lind ei tee pesa. Teatakse sedagi, et maahingausel pole mõtet leiba ega taari teha, see lihtsalt ei lähe hapuks. Koos maaga puhkab kõik elav ja peaks puhkama ka inimene. Maa ja taimedega seotud töid ette ei võeta. Ei tohi künda, kaevata, külvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lüüa. Murul ei tohi isegi magada. Mitte üksnes maa, vaid ka kõik puud on maahingausel pühad nagu hiies, seetõttu ei kõlba oksagi murda.
Keelatud on tööd, mida tehakse noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja kudumisvarrastega. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja mürinat. Pikne, kõu, uku, äikene, vanajumal ehk taevaisa tahab, et inimesed sel päeval puhkaksid. Tööd ja asjad, mis on tehtud maahingausel, võib pikne hiljem hävitada.
On tähelepanuväärne, et maahingause pidamise eest vastutas terve küla. On usutud, et kui kas või üks mees ei pea püha, rikub see kogu küla saagi.
Maaema on maarahva tähtsaim jumal. Eluandja ja toitjana on ta kõigi olendite, sealhulgas ka inimeste ema. Maaemast on sündinud ja tema armust elavad kõik rahvad, elmad, keeled ja usud. Isegi veekogud lättest mereni kõige oma elustikuga on Maaema hoida.
Kõlbeline inimene austab ema ja ja hoiab elu. Seepärast tasub neljapäeval aeg maha võtta ja pidada esivanemate kombel kõigi olendite ema sünnipäeva.
Allikas: Maavald.ee
