Põhjarannikul liikusid ringi tabanisandid, kes sarnaselt läänesaarte jõulusantidega käisid õlut joomas. Need olid karvastes kasukates mehed, näod tahmased või ära peidetud. Tabanid saabusid ratsa või jalameestena, kaasas kadakaoksad pererahva löömiseks. Arhiiviteateil on tabanisandid vigurdanud, tembutanud ja laulnud toas ukse juures. Neid nagu muidki sante vanasti tahapoole ei kutsutud. Tabanitel on aga olnud lausa kindel märk – aampalk, mis ulatus seinast teise ja toetas umbahju. Sellest sissepoole ei tohtinud nad minna. Laulude ja kommete poolest sarnanesid nad üldiselt mardisantidega.
Mida teised teevad
Katoliiklikes maades on tabanipäev tänini tuntud hobustepüha, kuid tähtpäev on hästi teada ka näiteks Rootsis ja Soomes. Soomes liiguvad ringi tabanisandid.
Stefanus
Umbes 35. aastal surnud esimene kristlik märter. Tema elukäigu kohta andmed peaaegu puuduvad. Arvatavasti oli ta kreekakeelne juut, kelle nimi tähendas krooni. Ta oli diakon ning üks neist, kes ennustas templi hävimist ja samastas Jeesust Moosese ennustatud messiaga. Samuti kuulutas ta Jeesuse tõusmist jumala paremale käele tema pojana. Stefanus pilluti sellise ennustuse eest ilma kohtuta kividega surnuks, mis oli toonaseid tavalisimaid karistusviise. Hukkajate seas oli ka Saulus, hilisem apostel Paulus. 415. aasta 3. augustil avastatud pühamehe säilmed viidi esmalt Konstantinoopolisse, sealt Rooma. Säilmete leidmise päeva tähistati laiemalt Inglismaal ja mujal Euroopas ning kirjutatud “Kuldlegendis”. Tema surmapäeva tähistatakse alates 4. sajandist nii lääne- kui ka idakiriku poolt. Läänekirik tähistab tabanipäeva 26. ja idakirik 27. detsembril.
Stefanus on diakonite patroon, aitab peavalu puhul. Talle on pühendatud arvukalt kirikuid, sh Inglismaal 46 normannide vallutuse järgset pühakoda. Teda kujutatakse sageli palveraamatu ja kiviga.
Kuldlegend
Jacobus de Voragine, Genua peapiiskop koostas 1275. aastal Legenda aurea (Kuldlegend ehk Pühakute elu), mis avaldati esmakordselt 1470. aastal. Juba 1483. aastal tõlkis William Caxton selle inglise keelde. Tegemist on parima ja tähtsaima keskaegse pühakute elulugude koguga, mis on mõjutanud paljude põlvkondade inimesi ja millest on avaldatud arvukalt taastrükke ladina ja muudes keeltes. Iga tõlkija on lisanud oma kommentaare ja lisandusi.
Jacobus de Voragine on ühendanud legendikogusse erinevatest allikatest leitu, omakogutu ja suulises traditsioonis ringelnu. Sel kombel annab raamat ülevaate autori ajastu usutundest ja pärimusest, vahendab tõelisust, fanatismi ja fantaasiat. Raamatus leidub apogrüüfilisi ja folkloorseid lugusid Moosesest, Pontius Pilatusest, pühakute imetegudest, kõrbeerakutest ja paljust muust keskaja legendidele ainuomasest.
Allikas: Folklore.ee/Berta
