Jõulud on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.
Maja kaunistamine
Jõuluõled, jõuluheinad
Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.
Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne – mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.
Jõulukroon
Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu. Lähemalt vaata näärikroonide juurest.
Punutised ja õlekujud
Tänapäeval müüakse meie poodides Soome ja Skandinaavia eeskujul jõulusokke, kuid ka õlenukke, mitut laadi õlgpunutisi, kuivatatud lilledest jõulukaunistusi, õlest riste, kuusnurki, viljapeadega punutisi ja muud vanapärast. Neid kõiki valmistatakse ka ise nii mitmesugustel kursustel ja ringides juhendaja näpunäidete järgi kui ka iseenese tarkusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi õpitubades on kümmekonna aasta jooksul õpetatud soovijaid tegema igat liiki jõulukaunistusi.
Hüppame tagasi vanemate tavade juurde, kuhu kuulusid kõikvõimalikud kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva jm tähtpäevade juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus, külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda. On näiteks valmistatud sümboolne külavanema kuju jpm.
Jõulukuusk
“Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse,” teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.
Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.” Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.
Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).
Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.
Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.
Kodukuused
Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.
Rohelised elavad oksad
Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad.
Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.
Ehted
Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete juurest.
Jõulukirik
Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke, et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.
Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast.
Küünlad haudadel
Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.
Jõuluvana
Eestlastel varieerus tema nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi.
Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.
1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.
Jõulumängud
Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu aga peamisi ajaviiteid noortele ja vanadele. Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulusid passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele: “Kus pass?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga. Arvatavasti on see mäng levinud Eestis rannarootslaste vahendusel. Lihtsat mängu ja eriti üksteise õlenuutidega löömist on uurijad seostanud näiteks pajutibudega urbimisega lihavõtete ajal ja viljakustaotlusega.
Maagilist tagamaad ja viljaõnne taotlemist on nähtud ka teises tuntud ajaviitemängus, milles püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud “kingsepp” pikali lükata. Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kepist. Seljaga “kingsepa” poole olija püüab kepi abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada.
Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud, nagu tedrelaskmine (köitele kinnitatud laual istuja peab kepiga mütsi lati otsast maha lükkama), kiisapüüdmine (jalgupidi köite otsas rippuja peab õlest kiisa üles võtma), laevapööramine (tuleb ennast rõhtsal köiel ringi pöörata), meelakkumine (tuleb ennast köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles üles ja alla kruvida) jpm.
Olulisel kohal olid pähklimängud, mida näiteks Saaremaal ikka veel mängitakse. Läänemaal ja Saaremaal tuli arvata, mitu pähklit on teisel peos või laual. Samasugune on ka liiad-paarid mõistatamine. Pähklirebasemängus laoti lauale rebase kuju, mõistataja pidi arvama ära, millist osa laotakse või siis ära võetakse. Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega.
Jõulusandid
Sellist nimetust pole rahva seas tuntud, kuid Ants Viires on koondanud kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud ja sanditajad kuni nuutideni ühisnimetaja alla. Jõulusantide hulgas on vähemaskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käisid külast abi kogumas peamiselt varasematel tundidel ja päeva ajal. Jõulude ja uue aasta puhul liikusid Lääne-Eestis ja Saaremaal ringi loomamaskide kandjad. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat jm. Oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes polnud kuidagiviisi varjatud ega maskeeritud – nemad käisid tervitamas või ande küsimas. Saartel on olnud neil õlevööd vööl, õlemütsid peas ja õlenuudid käes, ilmselt oli atribuutidel maagiline tähendus.
Jõulupoisid
Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul, küsides pähkelid, vanematele pakuti ka õlut. Erilist riietust ega maske polnud, sooviti häid pühi, nagu nääripoisidki.
Jõuluhani
Liigub tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käib saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahu lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga, mõnikord on tal olnud käes eraldi meisterdatud pea nokaga, enamasti aga on nokk kasukakäisest välja sirutatud. Vahel on kaks näppu olnud nokaks. Haneks maskeeruti ka valget lina ümber võttes. Mõnikord on hanel saunavihast saba, enamasti aga kaasas kasevits (ka kadakaoks), millega ta saunalisi lööb. See ongi üks tema peamisi tegevusi, lisaks hane kombel kaagatamisele ja näpistamisele. Hanele pakutakse õlut ja talle võidakse vett visata. Väga harva on haned liikunud ringi mitmekesi. Komme oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal veel 1980. aastatel, 19. sajandil aga laiemaltki.
Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk
On kõige tüüpilisem jõulutegelane, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea (näärisokk kasutas samu vahendeid, mida jõulusokk). Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.
Kihnu saarel kutsuti sokku tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam: liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.
Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine.
Leib loomadele
Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu.
Maagilisi tavasid jõulude ajal
Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele – seda kaitseks kurja vastu.
Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud. Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.
Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud, lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni.
Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.
Jõulud oli sobiv aeg nõidumiseks nii nõiaraamatuga kui ilma. Taas oli aktuaalne teise pere lammaste niitmine, tagasituleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidasid loksperile minevat.
Töökeelud
Töökeelud kehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et (nagu muudegi pühade puhul) mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks.
Kogu öö tuli ärkvel olla (muidu ollakse kogu aasta unine), jalad pidid olema kängitsetud (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne.).
Ennustamine
Ennustamine oli üsna kõrvaline nii vanasti kui ka nüüd, sest selleks on sobivam aeg vana-aastaõhtu. Jälgiti küll, kelle küünal kauem põleb (elab kauem) või hoopis ootamatult kustub (surm). Varem on veel mõnel pool tina valatud (taas rohkem vana-aastaõhtu tava), kinga visatud (nina ukse poole näitab perest lahkumist).
Veel ühte ja teist vanadest ja uutest jõuludest
Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).
Jõulutoidud
Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.
Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle.
Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega.
Mida teised teevad
Inglismaal olid 12 päeva jõululaupäevast kolmekuningapäevani üldise pidutsemise aeg, kui rikkad vaesemaid kostitasid. Nii peeti jõulusid 16.-17. sajandini, kui puritaanide mõjul pühakute päevi ja pühi keelustama hakati. 18. sajandist ja 19. sajandi algusest on vähe teateid jõulude kohta, eeskätt on teada, et vaestele jagati raha, helistati kirikukellasid, söödi ja lauldi rikkalikult. Sellele perioodile jäi ka hulk traditsioonilisi külaskäike, sanditamine, Tahma-Tooma valmistamine jm kombed. Põllutöödega oli vaheaeg, oli tavaks koguneda ülikute majapidamisse, tava kostitada esinejaid muutis need teretulnuiks.
Meie traditsioonilised jõulud on kujundatud 19. sajandi populaarsete kirjanike, nagu Charles Dickensi ja Washington Irvingi poolt, kes kuhjasid kokku vanu ja uusi kombeid, püüdes taasluua kujutlust keskaegse üliku suurejoonelistest jõuludest.
Inglismaale levis kingituste tegemise ja jõulupuu alla panemise komme ilmselt nii kuningliku abielu kui ka turismi kaudu. Erinevad varasemad (jõululaulud, lihapirukad, võõrikpuuoks, naabrite võõrustamine) ja uued (kingid, ilutulestik, kalkunipraad, kaardid, jõulupuu, jõuluvana) jõulukombed juurdusid lõplikult alles Teise maailmasõja järel. Sellele aitas kahtlemata kaasa kaubandus – reklaam, klantsajakirjad, tööstuse huvi postkaartide ja mänguasjade tootmise vastu. On tähelepanuväärne, et kõik uued elemendid on ilmalikud; ainus religioosse taustaga komme on almused.
Ameerikas tuuakse jõuluajaks tuppa erilised tulepuud ja pannakse need kasvõi sümboolselt valmis. 19. sajandil hangiti tulepuid metsast, tänapäeval ostetakse need lähimast poest. Ilmselt on see tava alguse saanud keskaegsest traditsioonist süüdata pidulikult tuli tähistamaks pikimate ööde taandumist. Võimalik ka, et eelkäijaks oli inglise tava asetada koldesse tuha sisse tammepuu, mis seal aeglaselt tuhastus.
Uste kohale riputatakse luuderohupärjad või kadakast, kanarbikust ja muudest elavatest okstest põimitud pärjad. Tänapäeval asendavad neid ka kunstlilled. Sageli on pärja küljes kellukesed või mõned jõuluehted. Eestis see tava veel juurdunud pole. Veel fakte jõuludest HowStuffWorks vahendusel
* Ühe raiutud jõulupuu kohta istutatakse maailmas kolm uut. Jõulupuid müüakse USAs igal aastal 36 miljonit ja neist 98% on pärit jõulupuukasvandustest. Ainuüksi Põhja-Ameerikas on üle 15 000 jõulupuukasvataja.
* Jõulude riiklik tähistamine pole kusagil eriti vana, sest nt USAs hakkas esimesena ametlikult jõule pidama Alabama osariik alates aastast 1836.
* 1937. aastal trükiti Austrias esimene jõulupostmark.
* Kolmekuningapäev oli kõige olulisem jõulupüha keskajast 19. sajandi keskpaigani ja on seda reas maades tänini.
* Kolm aastat pärast seda, kui Thomas Edison leiutas elektrilambi (1879), arendas Edward H. Johnson, kes töötas tema kompaniis, sellest jõulupuulambi ehk elektriküünla. Ta kasutas neid kohe oma kodusel jõulupuul New Yorgis Viiendal avenüül. Sellest kujunes tõeline sensatsioon, paari aasta pärast algas elektriküünalde massiline tootmine.
* 1822. aastal nõudis Washingtoni postkontori ülem, et kehtestataks seadus, mitu jõulukaarti tohib keegi saata. Nimelt palganud ta kaartide tõttu 16 abilist ja kirjutab, et kui seadust appi ei võeta, siis “muidu ei tea keegi, mis saab tulevikus, kui see kõik samaviisi jätkub”.
* 1867. aasta jõuluõhtul olid New Yorgis esimest korda mõned poed südaööni avatud.
Allikas: www.folklore.ee
