Ukut on austatud pea kogu Maavallas. Armastust selle taevast ja sademeid valitseva jumala vastu näitab tema nimede rohkus. Ukut kutsutakse veel Ukku, Ukko, Ukutata, Taevaisa, Vanajumal, Vanemb, Vanaisa, Pikne, Pikker, Äikene, Äiuke, Äike jne. Sooje tundeid selle jumala vastu näitavad eriti ilmekalt hellitusnimed nagu Äiuke ja Äikene. Karjalased kutsuvad Ukut hellitavalt Illiks ja Illuks. Sama jumalat tähistab ilmselt ka nimi Taar, samuti Taara ja Taarapita.
Rahvakalendris kannab Uku püha ka laenunimesid nagu heinamaarjapäev, heinämaeräpää või maarpäe.
Saartel, rannikul ja kohati sisemaalgi on tehtud ukupäeva laupäeval leedu- või maarikutuld, et saada paremat vilja- ja kalasaaki. Seejuures on hea kalasaagi nimel viidud andi. Tuld tehakse heinaleedo laupäeva õhtul, seega 01.07. Enne tulele minekut on käidud vihusaunas nagu pühade puhul ikka.
Heinaleedol juuakse puna – punast viina, mahla või lihtsalt õlut. See toob joojale tervise ja hea jume, annab jõudu ning hoiab eemal tüütud putukad.
Naised korjavad sel päeval rohu- ja värvitaimi nagu näiteks naistepuna, maranaid ja muud. Heinaleedol korjatud taimedega värvides tulla kõige punasem lõng. Ka saunavihtade tegemiseks on see päev hea aeg. Maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.
Mustjalas jutustati järgmist:
Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva kalapyhaks. Maarjalaupäeva õhtu tehakse samuti kui jaanilaupäeva õhtul tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored seal tantsimas käivad ja seega pyha kohta ryvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.
Rannakaluritel on merele yha vähem asja. Ja ka kuhjategemine on muutunud meie maal tasapisi haruldaseks oskuseks. Hein on asendunud maaõlijõul töötavate masinate tehtud kilerullidega. Aga kuniks seda?
Sarnaselt haabjalaotamise taidega on heinatöös kuhjategemises settinud tuhandete aastate ja paljude heinaliste kogemused. Nii kuhja kui haabja ilusa välise kuju taga peitub parim otstarbekas vorm. Nii syda kui kaine mõistus ytleb, et kyllap yhel heal päeval läheb neid kogemusi ja teadmisi meil või meie lastel-lastelastel jälle vaja. Seepärast tasub hoida oskusi, kuidas ja millal heina niita, kuhja teha ja millal pidada pyha.
Allikas: Maavald.ee
