Enamasti näeme üksinduses vaenlast. Vabatahtlikult me endale südamevalu ei ihalda. Südamevalu on rahutu, tulvil kuuma pagemissoovi ning kellegi või millegi endale seltsiks leidmise ootust. Keskteel püsides kujuneb meil üksildusega mitteähvardav suhe. See on lõdvestav ja jahutav üksildus, mis pöörab meie hirmu täis harjumused täielikult pea peale. Niisugust rahulikku üksindust võib kirjeldada kuuel viisil: vähem ihasid, rahulolu, ülearuse tegevuse vältimine, täielik distsipliin, ihade maailmas rändamise lõpetamine ning oma laialivalguvate mõtete eest varjumisest loobumine.
Kui tunneme end üksikuna, kui oleme kaotanud lootuse, siis tahame pöörata kas paremale või vasakule. Me ei taha paigal püsida ja tunda, mida tunneme. Me ei taha puhastumiskuuri läbi teha.
