Kipume sageli tormama läbi elu, nii et ei märkagi seda möödumas. Oleme mattunud töösse, laste kasvatamisse, kõiksugu muredesse ja vahel ka rõõmudesse. Kohtume iga päev uute inimestega, elame kaasa nende elukäigule, vajadusel rõõmustades ja kurvastades koos nendega. Kõige selle juures unustame ära selle ainsa inimese, kes on meiega igal hetkel, 24/7, sõltumata kas seda tahame või mitte. See on meie MINA. Duncan Coppock vaatleb oma raamatus „Avasta oma mina jõud“ muuhulgas rahuldamata vajaduste mõju.
Mis sümptomid sinul tekivad, kui su vajadused ei ole täidetud? Millisele konkreetsele rahuldamata vajadusele need sümptomid viitavad?
Sellest ei ole kasu, kui paha tuju pärast endaga pahandad. Arvatavasti tahad endaga pahandamisega alla suruda tundeid või proovida ja sundida end kuidagi teistmoodi paremini tundma. Pikas perspektiivis ei tööta tõenäoliselt kumbki viis. Leppimine nende tunnetega, mis sul olemas on, annab sulle võimaluse midagi ette võtta. Pane tähele, mis vallandab sinus need tunded, ja küsi endalt, mida võiks sul rohkem olla. Jää enda vastu ausaks, isegi kui sa ei tea, kuidas seda saavutada.
Võib juhtuda, et vajaduse tuvastamisega tekib sul ka selge idee selle lahendamiseks. Samas aga võivad sul vanade juurdunud mustrite puhul olla välja kujunenud mingid piiravad uskumused selle kohta, mis on sinu jaoks võimalik ja mida sa üldse saavutada suudad.
Võtame ette selle näite, et sind ei kiidetud lapsena piisavalt. Sellele olukorrale omased sümptomid on näiteks sõltuvus teiste kiitusest ning surmahirm kriitika ees. Sisemiselt võid end tunda nagu koerake, kes on valmis sitsima ja saba liputama, et saada tükikest kiitust, isegi kui end selle teguviisi juures vihkad.
Või oled valinud hoopis vastupidise tee, kus püüdluses põgeneda nende vastikute tunnete eest annad põhimõtteliselt ja agressiivselt teistele teada, et sind ei huvita, mida nad arvavad. Võid isegi vihaseks saada või tunda end alandatuna, kui keegi sind kiidab. Mõlemat pidi juhib sind rahuldamata vajadus. Ausõna.
Lisaks sellele algsele valule, mida elasid läbi, kui sind ei kiidetud, kasvas mingil hetkel otsa enesekriitika abituse tunde eest. Sul võisid välja kujuneda sellised piiravad uskumused nagu „Põhjus, miks mind kunagi ei kiideta, on see, et mul on midagi tõsiselt viga ja ma ei vääri seda“ või „Mind saab kiita ainult siis, kui olen perfektne“.
Piiratud maailmavaatega lapsena oli see tõenäoliselt parim põhjendus, mille suutsid välja mõelda, et seletada, miks keegi sind ei tunnustanud. Sa ei mõistnud, et täiskasvanutel su elus olid oma probleemid ja piiratused ja see polnud sinu süü. Ma ei heida su vanematele midagi ette ja ma ei ütle, et nemad vastutavad selle eest, mida sina PRAEGU teed ja tunned. Tahan lihtsalt panna sind mõistma ja endale veidi kaasa tundma; samal ajal julgustan sind võtma täit vastutust nende asjadega tegelemise eest. Vanemate süüdistamine selle pärast, mida nad tegid ja mis uskumusi sulle külge pookisid, hoiab sind tagasi otsustamast, mida nüüd teha ja uskuda.
Rahuldamata vajaduste korral kaalu järgnevaid tegevusi:
Võta nüüd vastutus nende vajadustega tegelemise eest.
Tunne ära sümptomid, mis viitavad rahuldamata vajadustele.
Lase lahti endale antud hädavarese hinnangust.
Tuvasta ja too esile see vajadus, mis sind juhib.
Tuvasta ja muuda uskumusi, mis on selle vajadusega seotud.
Leia uusi ja loomingulisi viise, et see vajadus nüüdsel ajal rahuldada.
Need kehtivad kõikide rahuldamata vajaduste puhul ja on eriti kasulikud probleemsete minevikuvajadustega tegelemisel.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Duncan Coppocki raamatust „Avasta oma mina jõud“.
