London, 2009. aasta mai. Algab väike eksperiment 13 kodutu inimesega, kes kõik on tänavaelu veteranid. Mõned neist on maganud Euroopa finantskeskuse Square Mile’i külmadel tänavakividel juba rohkem kui 40 aastat. Nende sealviibimine pole sugugi odav. Politsei, õigusteenused, tervishoid… need kolmteist inimest lähevad Briti maksumaksjatele igal aastal maksma sadu tuhandeid naelu.
2009. aasta kevadel tegi kohalik heategevusorganisatsioon nimega Broadway radikaalse otsuse. Neist tänavaelu veteranidest pidid saama innovatiivse sotsiaalse eksperimendi katsejänesed. Ei mingeid toidutalonge, supiköökide külastamist ega pisteliselt varjupaikades ööbimist. Need mehed said kõik tohutu rahasüsti, mille eest tasus maksumaksja. Pärast heategevusorganisatsiooni abiga tegevusplaani koostamist said nad kõik kuni 3000 naela selliste asjade ostmiseks, mida tavaliselt pole võimalik hankida abiraha või sotsiaalfondi abiga. Neil meestel oli vaba voli otsustada, millele raha kulutada, seni kui nad kasutasid raha millekski, mis aidanuks neil tänavalt pääseda, näiteks üüri, kommunaalmaksete või mööbli eest tasumiseks. Raha kulutamine uimastitele, alkoholile või hasartmängudele ei olnud lubatud.
“Mul polnud mingeid üüratuid ootusi,” meenutas üks sotsiaaltöötaja. Kodutute soovid aga osutusid üpris tagasihoidlikeks. Mobiiltelefon, pass, sõnaraamat – igal eksperimendis osalejal oli oma arusaam sellest, mis oleks tema jaoks parim, ning enamik neist inimestest olid saadud rahaga äärmiselt kokkuhoidlikud. Keskmiselt kulutas igaüks esimese aastaga kogu rahast vaid 800 naela.
Üks uuringus osalejaid nimega Simon ütles, et raha pööras kogu ta elu pea peale. Mees oli olnud heroiinisõltlane viimased 20 aastat, aga suutis selle lõpuks maha jätta (kuigi on endiselt sõltuv metadoonist) ja alustas aianduse õppimist. “Esimest korda elus langes kõik otsekui paika ja mul on tunne, et suudan nüüd midagi ära teha,” ütles ta. “Ma kaalun ka tagasi koju minemist. Mind ootab seal kaks last.”
Aasta jooksul pärast eksperimendi algust oli 11 osalejal 13-st katus pea kohal. Nad võtsid omaks majutuse, võtsid ette haridustee, õppisid süüa valmistama, läksid uimastisõltuvuse ravile, külastasid oma perekonda ja tegid plaane tulevikuks. “Ma armastasin vanasti külma ilma,” meenutas üks vana tänavaveteran. “Nüüd vihkan ma seda.”
Pärast aastakümnete pikkust ja viljatut edasi-tagasi rabelemist, trahve ning tagakiusamist võimude poolt, suutsid 11 hulkurit viimaks tänavatelt pääseda. Ja selle maksumus? Ligi 50 000 naela aastas, sealhulgas ka sotsiaaltöötajate palk. Lisaks sellele, et 11 inimest said uue võimaluse elule, suutis projekt maksumaksjale raha kokku hoida vähemalt seitsmekordselt. Isegi ajakiri The Economist jõudis järeldusele: “Kõige tõhusam viis kodutute aitamiseks raha investeerida on see raha neile anda.”
Bürokraatia maksumuse arvutamine
Meil on kombeks eeldada, et vaesed ei suuda rahaga ümber käia. Inimesed mõtlevad, et kui vaesed peaksidki raha saama, siis kulutaksid nad selle tõenäoliselt kiirtoidule ja odavale õlule, mitte puuviljadele või haridusele. Seda liiki mõtteviis edendabki loendamatuid sotsiaalprogramme, valitsevat administratiivset segadust ning eri programmide koordinaatorite ja juhendajate armeed, mis kõik kokku moodustabki tänapäevase heaoluühiskonna. Alates ülemaailmse finantskriisi algusest on hüppeliselt kasvanud selliste initsiatiivide kasv, mis võitlevad abiraha- ja toetuspettuse vastu.
Meile meeldib mõelda, et inimesed peavad “raha nimel vaeva nägema,” aga viimaste aastakümnete jooksul on sotsiaalhooldus keskendunud tööturule, mis ei tekita piisavalt töökohti. Suundumus töötute toetusest töösunduseni on rahvusvaheline nähtus, mille hulka kuuluvad kohustuslik tööotsimine, taasintegreerimise programmid ja sunduslik osalemine “vabatahtlikus” töös. Ridade vahelt võib välja lugeda, et tasuta raha otsekui teeb inimesed laisaks. Kuid tegelikult pole see nii.
Saage tuttavaks Bernard Omandiga. Ta töötas mitu aastat kivimurrus ühes Keenia elamiskõlblikus läänepiirkonnas. Ta teenis päevas kaks dollarit palka, kuni sai ühel hommikul erakordse tekstsõnumi. “Kui ma seda sõnumit nägin, kargasin kohe püsti,” meenutas ta hiljem. Ja hea põhjusega: tema pangakontole oli äsja kantud 500 dollarit. Omandi jaoks tähendas see summa peaaegu terve aasta palka.
Paar kuud hiljem saabus tema külla New York Timesi ajakirjanik. Paistis, nagu kõik külaelanikud oleksid lotoga peavõidu saanud – aga mitte keegi polnud raha maha laristanud. Inimesed parandasid oma kodusid ja asutasid väikeettevõtteid. Omandi teenis päevas 6 kuni 9 dollarit oma uue Bajai Boxeriga – India mootorrattaga, mida ta kasutas kohalikele elanikele transportteenuse pakkumiseks. “Selline lähenemine asetab valiku vaeste endi, mitte minu kätte,” ütles Michael Facey, ettevõtmist koordineeriva asutuse GiveDirectly kaasasutaja. “Tõtt-öelda ei arva ma, et mul on väga hea arusaam sellest, mida vaesed vajavad.” Kui Google tema kogutud andmetele pilgu peale heitis, otsustas firma otsekohe annetada ettevõtmise toetamiseks 2,5 miljonit dollarit.
Omandi ja tema külaelanikest sõbrad ei ole ainsad, kes sellest kasu saavad. 2008. aastal andis Uganda valitsus umbes 400 dollarit ligi 12 000 noorele, kelle vanus jäi 16 ja 35 aasta vahele – ilma mingeid küsimusi esitamata. Tulemused olid vapustavad. Kõigest neli aastat hiljem olid noorte investeeringud haridusse ja ettevõtetesse põhjustanud nende sissetuleku kasvu peaaegu 50 protsendi võrra. Nende väljavaated tööturul olid kasvanud 60 protsenti.
Üks teine Uganda programm andis 150 dollarit 1800 vaesele naisele, kes elasid riigi põhjaosas. Ka sel puhul kasvasid inimeste sissetulekud märkimisväärselt. Naised, keda toetasid ka sotsiaaltöötajad, said teistega võrreldes pisut paremini hakkama, aga hilisemad arvutused tõestasid, et programm olnuks veelgi edukam, kui sotsiaaltöötajate palk lihtsalt kõigi naiste vahel samuti ära jaotada.
Mitte üksnes materiaalne tulu
Üle kogu maailma korraldatud uuringud kinnitavad üht ja sama tulemust: tasuta rahast on abi. Olemas on tõestatud seosed, mille põhjal aitab tasuta raha saamine vähendada kuritegevust, ebavõrdsust, alatoitumist, vastsündinute suremust, koolist popitegemist ja raseduste sagedust teismeliste seas. Lisaks aitab see parandada koolihariduse omandamise määra, majanduskasvu ja inimeste iseseisvust. “Vaesed inimesed on vaesed eeskätt sel põhjusel, et neil pole piisavalt raha,” täheldas kuivalt 2012. aasta juunis majandusteadlane ja globaalse arengu keskuse (CGD) juhtivliige Charles Kenny. “Ei tohiks tulla mingi üllatusena, et neile raha andmine on suurepärane moodus kõnealuse probleemiga tegelemiseks.”
Manchesteri Ülikoolis asuva iseseisva instituudi Brooks World Poverty Institute teadlased on esitanud arvukaid näited selle kohta, kuidas raha on varemgi edukalt inimestele jagatud. Namiibias langesid alatoitumine, kuritegevus ja koolist popitegemine vastavalt 25%, 42% ja ligi 40% võrra. Malawis tõusis kooliõpingutele registreeritud tüdrukute ja naiste arv 40% võrra nii tingimuslikes kui ka tingimusteta oludes. Viimase kümne aasta jooksul on tasuta raha programme saatnud edu nii Brasiilias, Indias, Mehhikos kui ka Lõuna-Aafrikas. Kuigi ÜRO aastatuhande arengueesmärgid isegi ei maininud neid programme, on nüüdseks neist kasu saanud enam kui 110 miljonit perekonda vähemalt 45 riigis.
Tasuta raha ideed on välja pakkunud mõned inimajaloo kõige suuremad mõtlejad. Thomas More kujutas seda värvikalt oma kuulsas teoses “Utoopia” (avaldatud 1516. aastal). Lugematud majandusteadlased ja filosoofid, kellest paljud on ka Nobeli preemia laureaadid, tegid järgnevate aastasadade jooksul sama. Selle mõtteviisi pooldajaid ei saa seostada mingi poliitilise suundumusega: see on meeltmööda nii vasak- kui ka parempoolsetele mõtlejatele. Isegi neoliberalismi asutajad Friedrich Hayek ja Milton Friedman toetasid seda mõtet. Universaalse inimõiguste deklaratsiooni 25. artikkel viitab sellele lausa otsesõnu.
Ja see idee pole mõeldud kasutamiseks vaid piiratud ajaks, ainult arengumaades või üksnes vaestele inimestele – tasuta raha idee peaks kehtima põhilise inimõigusena meile kõigile. Filosoof Philippe van Parijs on seda nimetanud “kapitalistide teeks kommunismini”. Igakuine toetusraha, millest piisab ära elamiseks – ilma mingi välise kontrollita, mis uuriks, kas seda raha ka hästi ära kasutad või seda üldse väärt oled. Ei mingit lisatasude, hüvitiste ega tagasimaksete segadust – mis kõik nõuavad rakendamiseks suurt hulka raha.
Murranguline eksperiment, mis kiirelt maha vaikiti
Käes on aeg kaaluda põhisissetuleku ideed. Kanadas Winnipegi linnas asuva laohoone pööningul koguvad tolmu 1800 kasti. Need kastid on täis andmeid – tabeleid, graafikuid, aruandeid, ärakirju – mis kõik on pärit ühest kõige põnevamast sotsiaalsest eksperimendist Teise maailmasõja järgse ajaloo jooksul: eksperimendist nimega Mincome.
Manitoba Ülikooli professor Evelyn Forget kuulis sellest eksperimendist esmakordselt 2004. aastal. Ta püüdis viis aastat Kanada riiklikku arhiivi veenda, et võiks sellele materjalile ligi pääseda. Kui talle lubati lõpuks 2009. aastal sellele pööningule siseneda, ei suutnud ta oma silmi uskuda: see arhiiv sisaldas tohutult informatsiooni Thomas More’i igivana ideaali rakendamise kohta.
Üks neist tuhatkonnast intervjuust, mis kastides leidus, oli peetud Hugh ja Doreen Hendersoniga. Kolmkümmend viis aastat tagasi, kui see eksperiment hoo sisse sai, töötas mees koolis koristajana ja naine hoolitses kodus nende kahe lapse eest. Elu polnud nende vastu eriti kerge olnud. Doreen Henderson kasvatas aedvilju ja pere pidas kanu, et aidata igapäevast toiduvaru täiendada.
Ühel päeval helises aga uksekell. Kaks ülikonnas meest tegid Hendersonide perekonnale pakkumise, millest keelduda polnud võimalik. “Me täitsime vajalikud ankeedid ja nad tahtsid näha meie ostukviitungeid,” meenutas Doreen. Sellest hetkest alates ei olnud raha enam Hendersonide perekonna jaoks mingi probleem. Nad olid liitunud Mincome’iga – esimese suuremõõdulise sotsiaaleksperimendiga Kanadas ja suurima põhisissetulekut puudutava eksperimendiga, mis iialgi läbi viidud.
1973. aasta märtsis otsustas provintsi kuberner projekti tarbeks kõrvale panna 17 miljonit dollarit. Eksperiment pidi aset leidma Dauphinis, väikeses 13 000 elanikuga linnas Winnipegist põhja pool. Järgneval kevadel hakkas linna saabuma hulgaliselt teadlasi, et jälgida projekti kulgu. Majandusteadlased pidasid arvet inimeste tööharjumuste üle, sotsioloogid uurisid eksperimendi mõju perekonnaelule ja antropoloogid asusid põhjalikult jälgima inimeste individuaalset reaktsiooni.
Põhisissetuleku regulatsioonid pidid hoolt kandma selle eest, et mitte keegi ei langeks allapoole vaesuspiiri. Praktikas tähendas see, et umbes tuhat perekonda Dauphinis ehk ligi 30% kogu linna elanikkonnast said igakuiselt rahatšeki. Viieliikmelise perekonna jaoks tähendas see tänapäevases rahas kokku 18 000 dollarit aastas (inflatsiooni arvestades). Ja seda ilma mingeid küsimusi esitamata.
Möödus neli aastat, enne kui uued kohalikud valimised olukorra pea peale keerasid. Äsja ametisse valitud konservatiivsele omavalitsusele ei meeldinud see kulukas eksperiment, millest 75% maksis kinni Kanada maksumaksja. Kui tuli välja, et raha ei jätkunud isegi tulemuste analüüsimiseks, otsustasid projekti algatajad eksperimendi seisata ja tulemused hoiule panna neisse 1800 kasti.
Lühinägelik lähenemine
Dauphini elanikkond pettus sügavalt. 1974. aasta algul nähti Mincome’i kui katselist projekti, mis võis ühel päeval saavutada üleriigilised mõõtmed. Kuid nüüd paistis, et selle saatuseks oli unustusse vajuda. “Mincome’i vastu olevad valitsusametnikud ei tahtnud kulutada rohkem raha andmete analüüsimiseks, mis oleks nende arvates tõestanud, et see projekt ei toimi,” meenutab üks projekti kallal töötanud teadlastest. “Ja Mincome’i pooldavad inimesed olid mures, sest kui analüüs oleks tehtud ja andmed poleks olnud soodsad, siis tähendanuks see, et asjatule analüüsile kulutati miljon dollarit ja häbi olnuks veelgi suurem.”
Kui professor Forget esimest korda Mincome’ist kuulis, ei teadnud keegi, kuidas see eksperiment oli tegelikult välja kukkunud. Kuid 1970. aastal võeti kasutusele ka riiklik terviskindlustuse süsteem Medicare, mille arhiividest leidis Forget hulgaliselt andmeid, mis võimaldasid tal võrrelda Dauphini ja ümbritsevaid linnu teiste kontrollgruppidega. Ta analüüsis neid tulemusi kolm aastat ja jõudis muudkui samale järeldusele: Mincome’i oli saatnud tohutu edu.
“Poliitikud kartsid, et inimesed lõpetavad töötamise ja saavad palju lapsi, et oma toetusraha veelgi suurendada,” ütleb professor Forget. Kuid juhtus hoopis vastupidine: keskmine abieluiga tõusis ja sündimus langes. Mincome’i programmis osalejatel olid paremad tulemused kooli lõpetamisel. Töötundide koguhulk vähenes ainult 13% võrra. Perekondade peamised leivateenijad vaevu vähendasid oma töötunde, naised kasutasid põhisissetulekut paariks kuuks raseduspuhkuseks ning noored kasutasid raha lisakoolituste võtmiseks.
Forgeti kõige erakordsem avastus seisnes aga selles, et haiglate külastamine vähenes 8,5% võrra. Selle tulemuseks oli tohutu raha kokkuhoid (Ühendriikides tähendaks see praeguse seisuga igal aastal üleriigiliselt enam kui 200 miljardi dollari säästmist). Pärast paari aastat paranesid ka koduvägivalla sageduse ja vaimse tervise näitajad. Mincome muutis kogu linna tervemaks. Põhisissetulek jätkas ka teiste põlvkondade mõjutamist, seda nii rahalise kindluse kui ka tervise mõttes.
Dauphin, ilma vaesuseta linn, oli üks viiest Põhja-Ameerika põhisissetuleku eksperimendist. Sellele eelnesid Ühendriikides veel neli projekti. Tänapäeval teavad väga vähesed, kui lähedale jõudsid Ühendriigid kuuekümnendatel aastatel sellise sotsiaaltoetuse süsteemi rakendamisele, mida oleks võimalik võrrelda tänapäeval enamiku Lääne-Euroopa riikide omadega. 1964. aastal kuulutas president Lyndon B. Johnson “sõja vaesusele”. Demokraadid ja vabariiklased leidsid ühise keele oma soovis sotsiaalkindlustus põhjalikult ümber korraldada. Kuid esmalt tuli teha täiendavaid uuringuid.
Kümned miljonid dollarid tehti kättesaadavaks uuringutele, mis katsetasid põhisissetuleku mõju 10 000 perekonna seas Pennsylvania, Indiana, Põhja-Carolina, Seattle’i ja Denveri osariikides. Need projektid olid esimesed suuremõõdulised sotsiaalsed eksperimendid, mis tegid vahet erinevatel katse- ja kontrollgruppidel. Teadlased püüdsid leida vastust kolmele küsimusele. Esiteks: kas põhisissetulek paneb inimesed töötama märkimisväärselt vähem? Teiseks: kas sellisel juhul muutub kogu programm rahaliselt üle jõu käivaks? Kolmandaks: kas selle tulemusena oleks programmi võimatu poliitiliselt toetada? Vastused olid: ei, ei ja jah.
Parem elukvaliteet
Töötundide vähenemine osutus vägagi piiratuks. “Arvatav „laiskuse” argument ei ole lihtsalt meie leidudega kooskõlas,” ütles Denveri eksperimendi andmeanalüütikute juht. “Polnud kaugeltki sellist massilist tööluusi, mida ennustasid kõik õnnetuse kuulutajad.” Keskmiselt langes töötundide hulk igas majapidamises üheksa protsenti. Sarnaselt Dauphini linnaga tuli enamik langusest noorte emade ja kahekümnendates aastates tudengite arvelt.
“Vähenenud tasuliste töötundide arv sai kahtlemata osaliselt kompenseeritud teiste kasulike tegevustega, sealhulgas paremate töökohtade otsimise või kodus töötamisega,” jõudis järeldusele Seattle’i projekti aruanne. Üks vastne ema, kes polnud keskharidust omandanud, sai kätte psühholoogiakraadi ja tegi karjääri teadustöö alal. Üks teine naine hakkas võtma näitlemistunde, samas kui tema abikaasa alustas helitööde loomist. “Me oleme nüüd majanduslikult iseseisvad ja kindla sissetulekuga artistid,” ütlesid nad uurijatele. Koolilõpetajate tulemused paranesid kõigi eksperimentide puhul: keskmised hinded tõusid ja väljakukkunud õpilaste arv vähenes. Positiivselt mõjutati ka toitumis- ja tervisandmeid – näiteks suurenes vastsündinute sünnikaal.
Mõnda aega paistis, et põhisissetuleku idee saab Washingtonis positiivse vastuvõtu osaliseks. 1970. aasta 17. aprilli New York Timesi ajalehe väljaande esilehel ilutses pealkiri: “Uus hoolekande reform reform pannakse hääletusele.” Tohutu enamik oli toetanud president Nixoni eelnõud kehtestada kõigile tagasihoidlik põhisissetulek. Aga kui eelnõu jõudis lugemisele senatisse, tulid tagasi endised kahtlused. “See eelnõu kujutab endast kõige ulatuslikumat, kulukamat ja laiahaardelisemat hoolekandega seotud õigusakti, millega rahanduskomitee on iial kokku puutunud,” ütles üks senaatoritest.
Siis tehtigi saatuslik avastus: Seattle’is oli lahutuste arv kasvanud enam kui 50% võrra. See protsent jättis kõigist ülejäänud positiivsetest tulemustest ääretult tähtsusetu mulje. See andis alust hirmule, et põhisissetulek muudaks naised liiga iseseisvaks. Eelnõud saadeti mitu kuud senati ja Valge Maja vahel edasi-tagasi, kuni see lõpuks ajaloo prügikasti heideti.
Hilisem analüüs näitas, et teadlased olid arvutustes teinud vea – tegelikult ei olnud lahutuste sagedus sugugi tõusnud.
“Seda on võimalik teha! Saame Ühendriikides vaesusest võitu 1976. aastaks,” kirjutas 1967. aastal James Tobin, kes võitis hiljem Nobeli preemia. Sel ajal toetas ligi 80% Ameerika rahvast mõõduka põhisissetuleku kehtestamist. Sellest hoolimata ironiseeris Ronald Reagan mõned aastad hiljem: “Kuuekümnendatel pidasime sõda vaesuse vastu ja jäime kaotajaks.”
Düstoopiline luupainaja?
Tsivilisatsiooni võtmetähtsusega sündmusi peetakse sageli esialgu võimatuks utoopiaks. Üks möödunud sajandi suurimaid sotsiolooge Albert Hirschman kirjutas, et utoopilised unistused lükatakse tavaliselt tagasi kolmel ettekäändel: mõttetus (idee näib võimatuna), oht (kaasnev risk on liiga suur) ja perverssus (idee realiseerimine tooks kaasa vastupidise tulemuse ehk düstoopia). Kuid Hirschman kirjeldas ka seda, kuidas eelnevalt utoopiliseks peetud ideed pärast nende esmast rakendamist väga ruttu omaks võeti.
Alles hiljuti tundus ka demokraatia ääretult utoopilise ideaalina. Alates radikaalsest filosoofist Platonist ja lõpetades konservatiivse aristokraadi Joseph de Maistrega on enamik intellektuaale pidanud rahvast tervikuna liiga rumalaks demokraatia edukaks rakendamiseks. Nende arvates manduks rahva üldine tahtmine ja asenduks lõpuks mingi kindrali tahtmisega. Rakendage seda mõtteviisi nüüd põhisissetuleku puhul: see oleks mõttetu, sest me ei suudaks seda lubada; ohtlik, sest inimesed lõpetaksid töötamise; ja perversne, sest me peaksime töötama hoopis rohkem, et kõrvaldada kogu see segadus, mis tagajärjena tekiks.
Aga üks hetk. Oleme esimest korda ajaloos piisavalt rikkad, et rahastada mõõdukat põhisissetulekut. See võimaldaks meil lõpetada enamik toetus- ja abirahaprogramme, mida peab vajalikuks praegune sotsiaalhoolekandesüsteem. Paljud maksutagastused muutuksid tarbetuks. Täiendavat rahastust oleks võimalik saada kapitali, saaste ja tarbimise (kõrgemast) maksustamisest.
Üks kiire arvutus. Ma elan Hollandis, 16,8 miljoni elanikuga riigis, mille vaesuspiiriks on 1300 dollarit kuus. Sellest summast võikski saada mõistlik põhisissetulek. Pisut lihtsat matemaatikat ja iga-aastaseks väljaminekuks oleks 193,5 miljardit eurot ehk ligi 30% meie riiklikust SKP-st. See on astronoomiliselt suur summa. Kuid pidage meeles: valitsuse kontrolli all on juba enam kui pool meie SKP-st. See aga ei takista Hollandil olemast üks kõige rikkamaid, võistlusvõimelisemaid ja õnnelikumaid riike maailmas.
Põhisissetuleku idee, millega Kanadas eksperimenteeriti – tasuta raha õigus vaestele – oleks palju odavam alternatiiv. Vaesuse kõrvaldamine Ühendriikides läheks maksma 175 miljardit dollarit, nagu arvutas hiljuti majandusteadlane Matt Bruenig. See moodustab vaid veerandi Ühendriikide 700 miljardi dollarilisest sõjalisest eelarvest. Kuid süsteem, mis aitab ainult vaeseid, süvendab veelgi lõhet nende ja heal järjel olevate inimeste vahel. “Vaestele suunatud poliitika on kehv poliitika,” kirjutas kord Briti heaoluühiskonna looja Richard Titmuss. Teisest küljest võiks universaalne põhisissetulek kergesti leida laialdase heakskiidu, sest sellest saaksid kasu kõik inimesed.
Kas see on ohtlik? Tõepoolest, me töötaksime praegusega võrreldes pisut vähem. Kuid see on pigem hea, sest võib potentsiaalselt teha imet meie era- ja perekonnaeluga. Väike arv kunstnikke ja kirjanikke võivad tõesti lõpetada tasulise töö tegemise. Sellest hoolimata on piisavalt tõendeid toetamaks arvamust, et valdav enamik inimesi tahab edasi töötada hoolimata saadavast toetusest. Tööta olemine muudab meid väga õnnetuks.
Üks põhisissetuleku eeliseid on see, et see stimuleerib paremat tööd otsima “töötavaid vaeseid” – kes eelistaksid praeguse süsteemi kohaselt töötute sotsiaaltoetusi. Põhisissetulek saaks nende olukorda ainult parandada: toetus oleks tingimusteta. Miinimumpalga võiks kõrvaldada ja see parandaks tööleidmise võimalusi tööturu alumises osas. Vanus ei peaks enam olema takistuseks töökoha leidmisel ja säilitamisel (sest vanemad töötajad ei peaks tingimata rohkem teenima), mis omakorda suurendaks üldiselt osavõtmist tööturul.
Kas see on perversne? Vastupidi, viimase paarikümne aasta jooksul on meie sotsiaalhoolduse süsteemid muutunud perversseteks sotsiaalse kontrolli süsteemideks. Valitsusametnikud luuravad abiraha saavate inimeste järele ja kontrollivad, et nad raha ei raiskaks. Inspektorid veedavad oma tööpäevad inimeste juhendamisega, et aidata neil kogu vajalikust paberimajandusest aru saada. Tuhanded valitsusametnikud on ametis silma peal hoidmisega sellel pettusele ülimalt vastuvõtlikul bürokraatial. Heaoluühiskond loodi selleks, et pakkuda inimestele turvalisust, aga on hoopis mandunud usaldamatuse ja häbi süsteemiks.
Iganenud ideaalid takistavad positiivseid muutusi
Seda on ka varem öeldud. Meie heaoluühiskond on aegunud, sest see põhineb ajal, mil mehed olid perekonna ainsad elatajad ning töötajad püsisid kogu karjääri vältel ühes ja samas firmas. Meie pensionisüsteem ja töötute abiprogrammid tuginevad endiselt neile inimestele, kel on vedanud ja kes omavad püsivat töökohta. Sotsiaalhooldus põhineb ekslikule arusaamale, et majandus tekitab inimestele piisavalt töökohti. Sotsiaalabi programmid on muutunud lõksudeks, mitte trampliinideks.
Mitte kunagi varem pole aeg olnud niivõrd sobiv, et võtta kasutusele universaalne ja tingimusteta põhisissetulek. Meie vananev ühiskond esitab meile üha uusi väljakutseid, et hoiaksime vanemad inimesed võimalikult kaua majanduslikult aktiivsed. Üha paindlikum tööturg tekitab ka vajaduse suurema turvalisuse järele. Üleilmastumine on kõikjal maailmas kõrvaldamas keskklassi palga mõistet. Naiste täielik sõltumatus saab võimalikuks ainult siis, kui kõigi inimeste jaoks on võimalik suurem rahaline iseseisvus. Üha kasvav lõhe väheharitud ja kõrgharidusega inimeste vahel tähendab, et esimesed vajavad lisatoetust. Robotite kasutamine ja meie majanduse üha suurem automatiseerimine võib töökoha maksma minna ka neile, kes on ametiredeli tipus.
Üks legend räägib, et kui Henry Ford tegi 1960ndatel aastatel ametiühingu juhile Walter Reuthersile ringkäiku uues täisautomaatses tehases, viskas Ford nalja: “Walter, kuidas sa sunnid neid roboteid oma ametiühingule liikmemaksu tasuma?” Reuther vastas väidetavalt: “Henry, kuidas sa sunnid neid roboteid oma autosid ostma?”
Maailmas, kus palgad enam ei tõuse, vajatakse ikkagi tarbijaid. Viimase paarikümne aasta jooksul on keskklass säilitanud oma ostujõu laenude, laenude ja üha uute laenude abil. Sotsiaalne refleks, mille kohaselt peab inimene raha nimel tööd tegema, on muutunud otsekui ebavõrdsuse litsentsiks.
Keegi ei püüa öelda, et kõik maailma ühiskonnad peaksid ühekorraga kasutusele võtma suure põhisissetuleku. Iga utoopia peab algama aeglaselt eksperimentidega, mis ajapikku meie maailma pea peale pööravad – täpselt nagu see, mis kuus aastat tagasi Londonis korraldati. Nagu üks sotsiaaltöötajaid hiljem meenutas: “Üpris raske on muuta üleöö seda, kuidas sa oled alati sellesse probleemi suhtunud. Need projektid annavad meile võimaluse teistmoodi rääkida, mõelda ja probleemi kirjeldada.”
Just niimoodi algabki igasugune progress.
Artikkel esmalt avaldatud Hollandi veebiväljaannete platvormil De Correspondent
Allikas: http://positivenews.org.uk
