See uudne paradigma püüab aluse panna tõelisele renessansile oma laialdase seletusvõimega, mis kehtib kõigis teaduse ja meditsiini valdkondades. Molekulaar- ja mikrobioloogia abiprofessor Erik Andrulis edendas oma vastuolulise idee raamistikku käsikirjas “Elu päritolu, evolutsiooni ja olemuse teooria”, mis avaldati eelretsenseeritavas ajakirjas “Life”. Tema teooria ei selgita mitte ainult elu evolutsioonilist teket maal ja universumis, vaid ka olemasolevate rakkude ja biosfääride ehitust ja otstarvet.
Lisaks keemias ja bioloogias pikaajaliselt püsinud paradokside ja mõistatuste lahendamisele liidab doktor Andrulise teooria kvantfüüsika ja taevamehhaanika põhimõtted. Tema ebatavaline lahendus sellele levinud füüsikaprobleemile erineb säärastest tavapärastest lähenemistest nagu stringiteooria, sest tegemist on lihtsa, mittematemaatilise ning eksperimentaalselt ja kogemuslikult tõestatava teooriaga. Seetõttu ongi see uus arusaam kvantgravitatsioonist nii radikaalne.
Doktor Andrulise idee raamistiku põhimõte on see, et kogu füüsilist reaalsust on võimalik kujundada üheainsa elulaadsete tunnustega geomeetrilise entiteedi – keerise – järgi. See niinimetatud keerismudel kirjeldab esemeid – osakesi, aatomeid, molekule ja rakke – energia ja aine kvanditud pakkidena, mis liiguvad tsüklina ergastatud ja maandunud olekute vahel singulaarsuse ümber, milleks on keerismudeli kese. Ka singulaarsus ise on kujundatud keerisena ning on täiesti ühilduv elu termodünaamilise ja fraktaalse olemusega. Sellise enesesarnase ja piiritletud struktuuri näitena võiks tuua ka matrjoška puunukud.
Kasutades keerismudelit paljude teaduse ajaloo jooksul kogunenud faktide puhul, kinnitab doktor Andrulis teiste teadlaste pakutud “kaheksa loodusseaduse” olemasolu. Üks neist seadustest – looduslik ühtsuse seadus – sätestab, et elusad rakud ja iga osa nähtavast universumist on taandumatud. See seadus kinnitab üheselt, et olemas on ainult üks füüsiline reaalsus.
Teine loodusseadus näeb ette, et atomaarsed ja kosmilised valdkonnad on seotud identsete ehituslike piirangutega. Lihtsamalt öeldes liiguvad ja käituvad aatomid nii inimkehas kui ka universumi päikesesüsteemides täpselt samamoodi.
“Tänapäeva teadusel puudub ühtne ja interdistsiplinaarne teooria elu seletamiseks. Teisisõnu öeldes ei suuda praegused teooriad selgitada, miks on elu selline nagu ta on ja mitte teistsugune,” ütleb doktor Andrulis. “See üldine paradigma aga paneb aluse värskele perspektiivile elu olemuse ja mõtte mõistmiseks, pakub lahendusi seni ületamatutele probleemidele ja püüab lõpetada mitmeid tuliseid vaidlusi.”
Üks selline vaidlus keerleb James Lovelocki populaarse Gaia-hüpoteesi teadusliku õigsuse ümber. Näidates, et Maa on teoreetiliselt sünonüümne eluga, toetab doktor Andrulise paradigma seda Gaia-hüpoteesi, mille järgi on kõik maailmas leiduvad organismid ja nende ümbrus omavahel tihedalt integreeritud ning moodustavad keerulise isereguleeriva süsteemi.
Veel üheks legendaarseks tüliks võib pidada vaidlust Piiblit järgivate kreatsionistide ja neodarvinistidest evolutsionistide vahel. Näidates, et elu päritolu ja areng on loodusseaduste ning füüsiliste jõudude tulemus, sünteesib see teooria toodud argumendid ja kõrvaldab “loomise ja evolutsiooni” vaidluses osalevate poolte eeldused.
Oma paradigma katsetamiseks lõi doktor Andrulis kahesuunalised voodiagrammid, mis nii kujutavad kui ka ennustavad energia ja aine dünaamikat. Kuigi sellised diagrammid võivad mõnele teadlasele võõrad tunduda, on need keemikutele, biokeemikutele ja bioloogidele tavaliseks reaktsioonide esitamise mooduseks.
Doktor Andrulis on kasutanud seda teooriat, et edukalt ennustada ja tuvastada peidetud RNA-biogeneesi jälge oma laboris Case Western Reserve’i meditsiiniülikoolis. Nüüd kasutab ta oma keerismudelit, et leida ühtne seletus evolutsioonile ja inimeste arengule.
Allikas: www.esciensenews.com
