Kust alustada, et kirjeldada oma ema? See on keeruline, kuna emaga olen ma ju veetnud terve oma teadliku elu ja ka elu enne seda. Me oleme alati olnud väga lähedased, olen ainus laps ja tema on üksikema. Mul on tema vastu suur austus, sest ma tean ja mõistan, kui palju on ta pingutanud selleks, et mul oleks toit laual, katus pea kohal ja midagi veel lisaks. Õnneks olen ma väiksest saati mõistnud, et miski ei ole iseenesestmõistetav ja oskan hinnata kõike head, mida elu mulle on andnud. See on seadnud paika mu prioriteedid, olen alati olnud väga püüdlik ja sihikindel. Minu siht on olnud saada edukaks – et aidata oma ema, oma vanaema ja kodutuid loomi. Nii olen mõelnud ajast, mil olin kuueaastane, kirjutab Getter Madison raamatus „Saiapalee“.
Suhe emaga on olnud hea, väga usaldav ja armastav. Jah, meil on olnud ka palju keerulisi hetki, ent kõige tähtsam on see, et oleme teineteisele alati toeks. Oleme koos läbi elanud palju raskusi, eriti viimasel ajal, ja ma ei kujuta ettegi, kuidas oleksin temata pinnal püsinud.
