Eesti ühiskonnas on tõusnud aktiivselt jutuaineks eutanaasia ehk suretamisabi. See on kindlasti äärmuslik elu lõpp ning pigem peaks igaüks mõtlema sellele, kuidas elada enne, kui me siit meile tuntud reaalsusest lõplikult lahkume.
Miks ma ei elanud enda südame järgi?
“Grace oli olnud abielus üle 50 aasta ning elanud üldiselt sellist elu, nagu temalt oli oodatud. Ta oli üles kasvatanud imetoredad lapsed ja rõõmustas nüüd lastelaste üle. Selgus, et Gace’i mees oli olnud paras türann ja muutnud mitu aastakümmet Grace’i jaoks väga ebameeldivaks. /—/ Abielu ajal oli Grace unistanud iseseisvast elust ilma meheta, reisimisest, vabanemisest mehe diktaadi alt ning lihtsalt õnnelikust ja probleemivabast olemisest. /—/ Unistused, mille täitumist oli ta kogu oma elu oodanud, polnud määratud kunagi täituma. Tema jaoks oli juba liiga hilja. Grace tundis selle pärast lakkamatut ängi, mis teda meeletult piinas. “Miks ma ei teinud seda, mida ma tahtsin? Miks ma lasin tal enda üle valitseda? Miks ma polnud piisavalt tugev?” Neid küsimusi kuulsin sageli. Ta oli nii vihane enda peale, et polnud leidnud julgust.” Nõnda kirjutab Bronnie Weir tundeküllases raamatus “5 levinumat surmaeelset kahetsust”.
Raamatu pealkiri võib pelutada, ent ärgem laskem sellest segada. Tegelikult on see väga haarav ja elujaatav lugemine. Ja muidugi mõtlemapanev. Võib-olla isegi elu muutev. Bronnie alapealkirjastabki oma raamatu nõnda: “Muutunud elu tänu kallitele lahkunutele”.
Pangandusest elu keskele
Raamatu autor Bronnie Ware, kümmekond aastat panganduses töötanud austraallanna, ei olnud ühel hetkel rahul sellega, mida elu talle pakkus – korralik palk, prestiižne töökoht ja muud sellega kaasnevad hüved. Bronnie läks otsima elu ja ennast ning leidis end lõpuks surijate hooldaja rollis. See raamat põhinebki inimeste lugudel, kellele ta oli enne surma põetajaks, raamatute ettelugejaks, seltsidaamiks…
Kuna need inimesed olid Bronniega väga siirad, rääkides talle ka seni peidus olnud tunnetest ja soovidest, koorusidki välja kahetsused, mis inimesi elu lõpul piinavad. See TOP5, mis Bronniele välja joonistus, ei ole mingi uhkuseasi ning kindlasti ei taha me keegi, et peaksime enda elu lõpus midagi samasugust kahetsema.
Grace’i nimetab Bronnie oma lemmik-hoolealuseks ning just tema loost tuli välja kõige levinum kahetsus: oleksin pidanud julgema elada enda südame, mitte teiste soovide järgi. Ja see kahetsus ei tule jutuks ainult türannist elukaaslase korral, vaid võib olla seotud ka laste, vanemate või sugulastega.
Südamlikult ja suure kaasaelamisega jutustab Bronnie kõigist oma hoolealustest ning joonistuvad välja ka järgmised neli kahetsust, millest ta tahab lugejatele teada anda, et igaüks saaks järeldusi teha ning kui pole veel hilja, oma elus muutusi ette võtta.
Kes annab, see ka saab
Eestis on vähe räägitud palliatiivravist või -hooldusest, mis on heaoluriigi loomulik osa. Palliatiivravi tähendab ravimatute haigete aktiivset hooldust, mille eesmärk on võimalikult aktiivne elu surmani. Patsiendile on oluline kinnitada, et ta võib elada haigusest hoolimata, mitte ei pea surma oodates kõigest loobuma. Bronnie just palliatiivhooldusega tegeleski ning ka lugeja saab tänu raamatule hulgaliselt mõtteid, kuidas olla ja käituda, kui lootust terveneda enam ei ole.
Õnneks on ka Eestis juba inimesi, kes tahavad palliatiivravi siin juurutama hakata. Kahjuks on see aga kallis ning eks seetõttu ei olegi meil veel laialt levinud.
“Minu ülesanne oli jagada neile viimasteks elunädalateks armastavat hoolitsust, sõprust, heakskiitu ja õrnust. Mu enda elu oli inimeste meenutuste ja lugude kaudu muutunud. Olin mitmeid klientidelt saadud tarkusi oma ellu juba rakendanud, ilma et oleksin pidanud ootama niikaua, kui olen ise surivoodis ja kahetsen neidsamu asju,” kirjutab Bronnie. Raamatu lugeja saab need tarkused palju lihtsamalt kätte. Ainult lugedes.
Inge Pitsner
Vaata raamatu kohta: http://www.pilgrimbooks.ee/product/11571/?cid=3762
