Raamatu”Estonia inimesed” autorid Inge Pitsner ja Einar Ellermaa said ühel nädalavahetusel võhivõõralt soomlannalt kirja, mis liigutas neid väga. Lugeja kirjutas: “Tänan teid väga raamatu “Estonia inimesed” eest!” Estonia huku 20. aastapäevaks ilmunud “Estonia inimesed” tõlgiti soome keelde aasta hiljem, aga Kaisa leidis “Estonian ihmiset” eelmisel aastal hingeliselt väga raskel ajal pärast ema surma raamatukogust. “Eelmisel sügisel istusin sageli diivanil, lugesin raamatu lugusid ja nutsin. Tundsin, kuidas mõned inimesed selle raamatu lehekülgedelt “tulid minu juurde” ja lohutasid mind. Märkasin, et mina tunnen samasuguseid tundeid nagu need Estonia inimesed. Tundsin ka, et neil inimestel on jõudu ja tahet mind kuulata.”
Autoritel on hea meel, et raamat on täitnud ka seda eesmärki, mida nad olid kirjutades vargsi lootnud – aitab leinas ka neid, kes pole kuidagi Estoniaga seotud. “Laenutasin seda raamatut ikka uuesti ja tundsin kergendust koos sellega. See raamat on olnud ja on minu jaoks oluline tugi,” kirjutas Kaisa.
Lugeja tagasiside on hea näide sellest, kuidas raamatud elavad oma elu edasi. Lood ja mälestused koos nendega ei kao kunagi.
“Estonia inimesed” ilmus eesti keeles 2014. aastal, aasta hiljem ilmus see ka soome ja rootsi keeles.
Katkend raamatust “Estonia inimesed”
“Kui sa üldse ei tea, mida teha, siis ole lihtsalt olemas.”
Traumaterapeut Maire Riis käis päev enne Estonia katastroofi sõbrannaga Soomes. Tagasiteel kõigutas torm hirmsasti väikest Corbiere´i, Mairel oli õudselt paha olla ja ta ütles sõbrannale: “See väike laev nii jubedalt loksutab, aga mis Estoniaga oleks viga sõita.”
Järgmisel hommikul äratas abikaasa ta uudisega, et Estonia on põhja läinud. Kuna Maire oli just selsamal merel olnud, kujutas ta ennast merele tagasi. Teda valdas talumatu ärevus ja soov kohe tegutsema hakata.
Maire õppis tol ajal Taani gestaltteraapia instituudis koos Tiiu Merese, Marina Meigase ja paljude teistega. Ta helistas kodunt lauatelefonilt õpingukaaslastele ja sai teada, et Tiiu ja Marina juba tegutsevad, ning pakkus ka ennast appi. Päeva jooksul organiseerus sotsiaalministeeriumi ühte kabinetti ajutine kriisikeskus ning esimese öö oligi valves Maire koos Henn Mikkiniga.
29. septembri hommikul, kui selja taga oli emotsionaalselt väga raske öö, kohtas Maire esimest leinas last.
“Tulid üks ema ja üks väike tüdruk… ja ta ütles: “Laev läks mere põhja ja issi on seal sees”. Kui nad ära läksid, siis ma nutsin suure peatäie. Kuidas see väike laps seda ütles… Eelkooliealine laps ei saa veel aru, et surm on lõplik. Seegi väike tüdruk ei mõistnud, et issi enam ei tule. Ka teised väiksed lapsed lootsid, et issi tuleb sünnipäevaks koju või et kui issi tuleb, siis ta toob auto, mille lubas reisilt tuua. Väiksed lapsed küsisid emadelt, millal isa siis tuleb, kuigi emad olid rääkinud, et issi ei tule enam, issi on surnud.
Selle jutu peale võib laps öelda “ahah”, minna edasi mängima ning natukese aja pärast jälle tulla küsima, millal issi tuleb. Ja ema peab uuesti rääkima või pahandab selle korduva küsimise peale, sest ta ise tahaks võib-olla korrakski rahu saada sellest teemast.”
Traumaterapeudina Maire teab, et õnnetuskohad tõmbavad nii ohvreid kui abistajaid. Sadamasse kogunesid inimesed sellepärast, et see oli nende jaoks õnnetuskohale kõige lähem paik. Sealt läksid nende kallid lähedased ära ja sinna pidanuks nad tagasi tulema.
“Minuga juhtus see, et ma ei tahtnud ka koju minna. Olin surmväsinud, aga mulle tundus, et ma ei saa ära minna. Suure vaevaga sundisin ennast lahkuma ja siis kodus muidugi ei tulnud uni, ja kui tuli, siis nägin õudusunenägusid. Mäletan hästi oma esimest und: mina olen laeva peal ja lapsed kukuvad üle parda ja ma hüppan järele ja päästan neid. Need olid õudsed košmaarid.”
/—/
Maire ütleb, et surmaga lõppenud õnnetuste järel hakkavad inimese mõtteid ja tundeid mõjutama viimase hetke olukorrad enne õnnetust: mida öeldi või ütlemata jäeti, mida tehti või tegemata jäeti.
Paar nädalat hiljem kolis ajutine kriisikeskus sotsiaalministeeriumist Aia tänavale, kus Maire töötas mitu kuud. Tema tegeles hukkunute täiskasvanud pereliikmetega. Tal on selgelt meeles üks kahe lapse ema, kelle poeg jäi laeva. Leinav ema ütles, et ta ei saa kunagi sellest üle, aga ta peab õppima selle kaotusega elama.
“Minu meelest on see väga tabavalt öeldud. Aeg iseenesest ei leevenda valu. Aeg on neutraalne, igaühe jaoks 24 tundi. See on hoopis sinu enda tahe ja julgus tegeleda oma valuga – aktsepteerida seda, väljendada oma mõtteid ja tundeid, saada aru muutustest oma meeleolus ja käitumises ning seejärel hakata oma elu ringi korraldama. Sul läheb kergemaks, kui sa lubad endale tundeid.”
Igasuguse surmaga seotud õnnetuse puhul on oluline, milline on leinaja suhtlusvõrgustik. Halvemini tulevad toime need, kes jäävad üksinda. Sõbrad ei pruugi toetust pakkuda sellepärast, et ei tea alguses, mida öelda ja kuidas läheneda. Nad kardavad öelda valesid sõnu ja arvavad, et kannatanu vajab rahulejätmist. Tõsi, vahel võib suhtlemine ka väsitada ja seega peab jälgima, et seda ei oleks liiga palju ega liiga vähe. Aja möödudes abi vajadus kasvab, aga abi pakkumine samas väheneb. Sõbrad-tuttavad arvavad, et kannatanu toimetulek on taastunud. Aga tegelikult ei ole. Sellepärast oleks hea, kui vaikivat toetavat kohalolekut jätkuks pikemaks ajaks, lausa aastateks.
Estonia uppumine oli keerukas õnnetus nii oma ulatuse kui kestva meediatähelepanu poolest. Info oli sageli väga vasturääkiv ja tekitas segaseid tundeid. Maire on palju mõelnud, kuidas küll tulid toime need inimesed, kelle lähedaste kohta levis info, et nad on kuskil olemas, ja siis neid ei olnud. Niinimetatud kadunud päästetud.
“Klassikaline kriisikommunikatsiooni osa on see, et info, mis antakse, peab olema tõene. Igasugune erinev info tekitab segadust ja tugevaid tundeid, ka viha, eriti kui selgub, et info on vale. Sellest tekib edaspidi usaldamatus infoallikate vastu. Kui inimene ei saa segasele infole seletust, annab ta ise seletuse. Ta võib anda seletuse, millega saab enam-vähem rahus edasi elada, aga vahel annab seletuse, mis rahu ei anna. Kui lähedane jääb kadunuks, ja see ei käi ainult Estonia kohta, siis inimene tavaliselt ise ei kuuluta teda surnuks. Ta elab teadmisega, et võib-olla ühel päeval astub see „teadmata kadunu” uksest sisse, võib-olla ta kohtab teda. Mõni ei astu sellepärast uude suhtesse, mõni ei koli ära, sest kui kolid ja ta tuleb, kuhu ta siis tuleb. Mida rohkem segadust, seda rohkem tugevaid tundeid. Mõni näitab neid välja, mõni ei näita üldse välja, mõnel tekivad psühhosomaatilised haigused, nagu allergia, südamehädad ja astma.”
Sakarias Leppik, hingehoidja:
“Lein on loomulik protsess ja sellel tuleb lasta oma elu elada. Leina kohta öeldakse, et parim ravim on aeg, aga mingites küsimustes peab inimene endaga rahu tegema, et aja kulgu poleks nii valus oodata.”
Allikas: Inge Pitsneri ja Einar Ellermaa koostatud “Estonia inimesed”, kirjastus Pilgrim
