Psühhopaadid kannatavad antisotsiaalse isiksusehäire all, mis avaldub sügavas empaatia, südametunnistuse ja kaastunde puudumises. Nad tunduvad väga pinnapealsed, kuna neil puuduvad sügavad tunded ning neil on tihti palju lühikesi suhteid. Tunnete puudumine kehtib ka võime kohta tunda hirmu ning see põhjustab riskantse käitumise, mil nad oma eesmärkideni jõudmiseks meelsasti riskivad või kasutavad agressiivseid meetodeid. Psühhopaatidel on risk lõpetada vägivaldsete kurjategijatena ja arvatakse, et isegi kui vaid üks protsent rahvastikust on psühhopaadid, moodustavad nad 15-20 protsenti kõikidest vanglas olevatest vangidest.
Varjudes pealiskaudse sarmi ja vastutulelikkuse taha, taotlevad psühhopaadid vaid enda vajaduste rahuldamist, muretsemata tagajärgede või põhiliste sotsiaalsete mängureeglite pärast. Ligikaudu ühel protsendil rahvastikust on nii laiaulatuslik südametunnistuse ja kaastunde puudumine teiste suhtes, et arstid võivad neile panna diagnoosi “psühhopaat”.
Isegi pärast kõige hoolimatumaid ja julmemaid seaduserikkumisi kaitsevad nad tihti oma tegusid, süüdistavad ohvrit või ütlevad igasugusest vastutusest muul viisil lahti. Ent kuigi psühhopaatidel puudub pealtnäha igasugune empaatia, ei tähenda see automaatselt, et nad ei tea oma tegude tagajärgi või et ohver kannatab. Nimelt viitavad mitmed asjad sellele, et psühhopaadid suudavad väga hästi teiste tundeid lugeda või eristada õiget ja valet, kuid et nad kasutavad seda teavet vaid intellektuaalselt.
2010. aastal tehtud uurimuses järeldas Maaike Cima Hollandi Maastrichti Ülikoolist, et psühhopaadid suudavad väga hästi teha vahet õigel ja valel, kuid neil on sellest ükskõik. Ta esitas kolmele katsegrupile terve rea kas emotsionaalse või materiaalse iseloomuga moraalseid dilemmasid. Katseisikud koosnesid kolmest grupist. Neist kahte kuulusid vanglakaristust kandvad mõrvarid, vägivallatsejad ja teised süüdimõistetud kurjategijad, kuid vaid ühe grupi liikmetel oli diagnoositud psühhopaatia. Kolmandas grupis aga olid terved, kriminaalse taustata mehed.
Tulemused näitasid, et kolme grupi arusaamises moraalist oli väga väikesi erinevusi. Sarnaselt teiste katseisikutega leidsid psühhopaadid üldiselt, et moraalselt oli taunitavam teha midagi, mis põhjustas teistele psüühilist valu kui teha midagi, mis tõi kaasa vaid materiaalse kaotuse.
Nii mõistsid psühhopaadid teravalt hukka nt keeldumist raskelt haavatud mehe haiglasse sõidutamisest, kuna veri määriks auto ära, samas kui nad olid veidi rohkem kui teised grupid valmis ohverdama üht inimest mitmete päästmiseks – näiteks kägistama nutvat last, et see ei saaks reeta end vaenulike sõdurite eest peitvat inimeste rühma.
Niisiis teavad psühhopaadid väga hästi, et nad rikuvad kõiki sotsiaalseid mängureegleid ja teevad midagi moraalselt taunitavat, kuid see ei mõjuta neid sama palju kui teisi inimesi ega põhjusta neile südametunnistusepiinu. Uurimuse niisugused tulemused pani teisigi teadlasi psühhopaatide aju uurima, et näha, kuidas nad reageerivad situatsioonidele, mis tavaliselt äratavad normaalsetes inimestes tugevaid tundeid.
Carla Harenski USAs Albuquerques asuvast Mind Research Networkist avaldas 2010. aastal uurimuse, kus oli skaneeritud psühhopaatidest ja mitte-psühhopaatidest vangide ajusid ajal, mil nad vaatlesid erinevatel tasemetel moraalsete sisudega pilte. Pildid olid jaotatud kolme kategooriasse, millest esimene grupp olid moraalselt solvavad. Ka teise grupi pildid olid ebameeldivad, kuid ilma moraalse alatoonita, samas kui kolmanda grupi pildid olid neutraalsed.
Samal ajal kui katseisikuid pilte vaatasid, pidid nad hindama, kui suurel määral need esindasid moraalseid dilemmasid. Siin olid tulemused sarnased alguses nimetatud uurimusega – psühhopaatidel ei olnud teistsuguseid moraalseid norme kui ülejäänud vangidel. Ent kui teadlased uurisid ajuskaneeringuid, mis tehti piltide vaatamise ajal, ilmnes selgeid erinevusi.
Mitte-psühhopaatidest vangidel aktiveerusid moraalselt solvavaid pilte nähes kaks väikest ajukoore piirkonda, samas kui neutraalseid või moraaliga mitte seotud pilte nähes aktiivsus pigem vähenes. Psühhopaatide ajud aga kolme tüüpi piltidel vahet ei teinud. Ühes piirkonnas, oimukohas asuvas eesmises temporaalkorteksis (anterior temporal cortex – ATC) vallandasid kõik kolme tüüpi pildid sama kõrge aktiivsuse nagu mitte-psühhopaatidel vallandasid vaid moraalselt solvavad pildid. Teisalt aga ei vallandanud ükski piltidest aktiivsust teises piirkonnas, otsaees asuvas ventromediaalses prefrontaalses korteksis (VPC).
Teadlased arvavad, et VPC osaleb hirmu töötlemises ja võimes teha riskantseid otsuseid. Kui moraalselt solvavad pildid psühhopaatidel selles ajuosas aktiivsust ei vallanda, võib see osaliselt selgitada, miks sellised inimesed ei hoidu tegemast erinevaid tegusid, kuigi nad näevad, et see põhjustab ohvris hirmu ja teisi negatiivseid tundeid. Sarnase seletuse võib anda ka oimukohas asuvale piirkonnale, mida on kirjeldatud kui teatud tüüpi alarmi, mis vallandub moraalse piiri ületamisel. Mitte-psühhopaatidel aktiveerub see alarm vaid moraalselt solvavate piltide puhul, samas kui psühhopaatidel on see alarm pidevalt peal ja seepärast ei saa see neid hoiatada, kui nad ka tegelikult moraalsest piirist üle astuvad.
Ka teise kahe ajupiirkonna aktiivsus erines kahe vangidegrupi vahel. Kui katseisikud nägid pilte, mida nad ise hindasid üha enam moraalselt solvavaks, siis psühhopaatide parema oimukoha teises osas ajuaktiivsus vähenes, samas kui see suurenes mitte-psühhopaatide paremas ajupoolkeras asuvas mandeltuumas. Mandeltuum osaleb nt meie hirmu emotsionaalses kogemises, samas kui oimukohas asuv piirkond mängib rolli samastumisvõimes, tänu millele suudame näiteks mõista, et teistel inimestel on teistsugused arvamused ja soovid. Nende tulemuste väga üldjooneline seletus võib olla, et psühhopaadid ei suuda moraalseid piire ületades tajuda teistes vallanduvat hirmu.
Psühhopaadid ei suuda tundeid tõlgendada
Simone Shamay-Tsoory Iisraeli Haifa Ülikoolist on uurinud just psühhopaatidele iseloomulikku samastumisvõime puudumist. 2011. aastal uuris ta vangistatud psühhopaatidest kurjategijaid, kuid ei võrrelnud neid vaid tervete inimestega, vaid ka patsientidega, kelle aju erinevad osad olid nt õnnetuse läbi kahjustada saanud.
Katse pani proovile katses osalenute samastumisvõime ja tulemused näitasid, et selle koha pealt erinesid psühhopaadid tervetest inimestest eriti suurel määral: psühhopaadid olid silmapaistvalt halvemad mitmete inimeste tunnete samaaegses mõistmises ja võrdlemises. Seevastu olid nad vaid veidi halvemad või lausa paremad samastumisvõime nende külgede töötlemises, mis nõudsid loogilist mõtlemist.
Teine oluline Simone Shamay-Tsoory katse järeldus oli, et psühhopaadid vastasid põhimõtteliselt alati samamoodi nagu orbitofrontaalkorteksi (OFC) kahjustusega patsiendid. OFC mängib keskset rolli otsustamisprotsessides, mis sisaldavad tundeid ja enda kasuks toimimist ning kui see piirkond saab kahjustada, vallanduvad psühhopaatilised iseloomujooned.
Teadlased teavad, et OFC teeb tihedat koostööd teiste ajukeskustega, mis osalevad tunnete töötlemises. Põhiliselt peetakse silmas mandeltuuma, mis Carla Harenski katse kohaselt psühhopaatidel ebanormaalselt töötab. Kui kujutleda, et mandeltuum on vajalik teiste tunnete dekodeerimiseks ja et OFC kasutab seda informatsiooni teatud tegevuse kasuks otsustamisel, on mõistlik oletada, kahjustused ühes nendest keskustest võivad põhjustada psühhopaatilisi iseloomujooni.
Selle teooria mõjutusel on teised teadlased uurinud psühhopaatide aju teisel viisil. Ebanormaalselt toimivate ajupiirkondade otsimise asemel otsisid teadlased ajupiirkondi, kus informatsioonivoog sinna ja sealt välja kulges ebanormaalselt.
Kahes uurimuses aastast 2009 ja 2011 uurisid Michael Craig ja tema kolleegid Londoni King’s College’ist ajude ühendusteid sellistel psühhopaatidel, kes istusid vangis mõrva ja korduvate vägistamiste eest. Esimene uurimus näitas, et just OFC ja mandeltuuma vaheline ühendus oli psühhopaatidel, võrreldes tervetest inimestest koosnenud kontrollgrupiga nõrgenenud. Pealegi oli ühendus halb peamiselt just paremas ajupoolkeras, mis klapib hästi sellega, et just seal võivad mandeltuuma kahjustused põhjustada psühhopaatiat. Kui teadlased võrdlesid psühhopaate omavahel, tuli välja, et mida tugevamad olid psühhopaatilised jooned, seda halvem oli OFC ja mandeltuuma vaheline ühendus.
Teine uurimus näitas ka seda, et psühhopaatidel oli üldine valgeolluse hõrenemine. Viimane seob ajus OFCd, mandeltuuma ja nägemiskeskust. Teised uurimused on näidanud, et kui nende ajupiirkondade omavaheline ühendus saab kahjustada, kaotab inimene osa võimest tõlgendada tundeid sisaldavat nägemisinformatsiooni. See hõlmab nt hirmu, meeleolumuutuseid või üllatust väljendavaid nägusid, mida just psühhopaatidel on raske dekodeerida. See viitab aga sellele, et kuigi nende ühenduste nõrgenemine ei ole psühhopaatidel eriti silmatorkav, võib see osaliselt seletada nende hälbivat iseloomu.
Psühhopaate juhib dopamiinitulv
Kuigi need uurimused selgitavad hästi põhjuseid, miks psühhopaadid suudavad ennast teiste inimeste tunnetega halvasti samastada, ei selgita see otseselt, miks psühhopaadid sooritavad tihti julmi, vägivaldseid kuritegusid. Psühhopaatide diagnoosimisel kasutavad psühhiaatrid meetodit, mis eristab kaks peamist psühhopaatilist joont. Esimest kutsutakse vahel “kartmatuks domineerimiseks” ja see hõlmab selliseid iseloomujooni nagu samastumisvõime puudumine, süütunne, valelikkus ja võime teistega manipuleerida. Teist peamist tunnusjoont nimetatakse “impulsiivseks ja antisotsiaalseks” ning see hõlmab ekstravertseid iseloomujooni nagu impulsiivsus, puudulik enesekontroll, rahutus ja vastutustundetu käitumine. Eriti just selles grupis on palju omadusi, mis võivad inimese hõlpsasti kriminaalsele teele viia ja mitmed uurimused on näidanud, et just kriminaalsetel psühhopaatidel on tihti paljud nendest iseloomujoontest esindatud.
Aju nn “tasukeskus” hõlmab nucleus accumbensi (NAcc), mis osaleb impulsiivses käitumises. Kui NAcc eraldab signaalainet dopamiini, motiveeritakse meid tasu saama. Seepärast stimuleerib väga aktiivne NAcc meid tegema impulsiivseid toiminguid ilma kõigepealt kainet mõistust kuulamata ja sel viisil mängib NAcc otsustavat rolli igat tüüpi sõltuvuses. 2010. aastal avalikustas Joshua Buckholtz USA Vanderbilti Ülikoolist uurimuse, mis viitab sellele, et see ajukeskus võib olla seotud ka psühhopaatide impulsiivse ja tihti kriminaalse käitumisega.
Koos oma kolleegidega kasutas ta kahte skaneerimismeetodit: üks magnetresonantstomograafia variant vaatles NAcci aktiivsust, samas kui PET-skaneerimine registreeris NAcci poolt eritatud dopamiini hulga pärast seda, kui katseisikud olid saanud psüühilisi protsesse ergutavat vahendit. Magnetresonantstomograafia tehti ajal, mil katseisikud mängisid teatud liiki hasartmängu, milles nad võisid võita raha, kui reageerisid kiiresti ühele objektile. Kohe enne objekti esitamist aktiveerus NAcc kõikidel osalejatel. Kuid uurimus näitas ka seda, et see reaktsioon sõltus iga katseisiku “impulsiivse ja antisotsiaalse” iseloomujoone astmest. Katseisikutel, kes sellel skaalal said kõrge tulemuse ja kellel diagnoositi psühhopaatia, eraldus NAcc-is oluliselt rohkem dopamiini kui madala tulemusega isikud. See on tugev märk sellest, et psühhopaatidel on suurem kalduvus teha impulsiivseid otsuseid, kuna nad on rohkem motiveeritud tasu saama ja võib-olla sellepärast keskenduvad nad rohkem tasu otsivale käitumisele.
Seetõttu arvavad teadlased, et vead erinevates ajukeskustes loovad psühhopaadi, kel on tung sooritada vägivaldseid kuritegusid. Vead nt mandeltuumas või otsaesise VPCs ja OFCs – või nende keskuste vahelises ühendustees – halvendavad psühhopaadi võimet dekodeerida teiste meeleseisundeid, nii et ta ei mõista, et tema ähvardav käitumine paneb ohvri õnnetusse olukorda. Isegi kui ta intellektuaalselt tunnetab, et kõnealune on hirmunud, ei haara teda kaastunne, vaid selle asemel vallandab olukord psühhopaadi NAcc-is dopamiinilaksu, mis meelitab teda ähvardusi kordama või isegi kuritegu sooritama.
Viimaste aastate jooksul on teadlased jõudud lähemale mõistmisele, miks osad inimesed on tundetud psühhopaadid. Kuid siiani ei leidu haigusele ühtegi tõhusat ravi – ei ravimit, teraapiat ega operatsiooni. Uued uurimistulemused annavad siiski lootust, et teadlased suudavad lähitulevikus välja töötada tõhusad ravimeetodid.
Allikas: www.imelineteadus.ee
