Siiani on kriis mulle hästi mõjunud. Seda on natuke ebamugav välja öelda, sest sotsiaalmeedias on inimesi, kes arvavad, et sel keerulisel ajal ei tohiks eluga rahul ja rõõmus olla. Ma usun, et ongi hulk neid, kes on hädas, sest nad peavad lastega hommikust õhtuni nelja seina vahel olema, nad on töötuks jäänud või pankrotti läinud, nad on oma säästudest ilma jäänud, viiruse saanud või lähedase selle tõve tõttu kaotanud. Küllap mõjutab saarlasi sunnitud isolatsioon rohkem, kui ma arvata oskan, Itaalia kümned tuhanded surmad, olgu koroonast otseselt põhjustatud või sellelt viimase saatusliku tõuke saanud, on ikka väga karm küll. Aga ma ei saa mõelda ega kirjutada nende teiste inimeste eest, ikka ainult enda eest.
Kummaline, väga kummaline kevad! Aprilli lõpp, aga väljas ulub katkematult jäine tuul ja ülepäeviti sajab lörtsi. Üks viirus lööb kõik niimoodi sassi, et majandusanalüütikute prognoose uurides hakkab tõsiselt kõhe.
