Ava külgmenüü

Psühholoog Inna Narro: kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta mõõtmatult kauge, mis annab petliku turvatunde

Kliiniline psühholoog Inna Narro töötab Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliinikus peamiselt vähihaigetega ning surm on selles haigemajas sage külaline. "Surm ei ole seotud ainult haiglatega. Surm jõuab meieni läbi uudistekanalite - õnnetusjuhtumid, terrorism ja looduskatastroofid. Surm ilutseb kunstis ja kirjanduses ning kahjuks ka lastele toodetavates arvutimängudes ja multifilmides. Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde ning teadmise, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele," ütleb Inna.

Tema raamat “Kui aega on jäänud vähe” räägib austusest elu vastu, elujanust ja üdini inimlikest südamesoovidest – veel kord koju saada, veel kord oma roosiaeda nuusutada, veel kord ülesehitatud maamajja pääseda, tähistada kasvõi veel ühte sünnipäeva pereringis, oma kallitega naerda, neile pai teha, ja pai saada. Tegelikult palju paisid. Osadel haigetel on õnne ja nad saavad tuge oma lähedastelt, mõned on aga üksikud inimesed ilma lähedasteta või nii üksildased, et peale haigla poolt määratud psühholoogi neil tõesti ei ole mitte kedagi. Sellistel puhkudel võib psühholoogist saada kõige tähtsam ja ainuke usaldusisik, kes toetab viimaseid samme inimese eluteel.”

Inna, sa ütled, et Hiiul naeratatakse rohkem kui nutetakse. Mille üle on põhjust raskel haigel naeratada?

Naeratatakse siis, kui patsiendi seisund on stabiilne. Siis, kui patsient suudab teha esimesed sammud pärast pikka voodis lamamist.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.