Hullumeelselt tihe aastalõpp oma tähtaegade täitmisega oli möödas. Minu kui õpetaja ning Riho kui käsipallitreeneri kohustused olid vähemalt hetkeks pausile pandud. Saime kolmeks nädalaks vabaks kella kuuese äratuskella orjusest, Pirita tee ummikutest, koosolekutest, kontrolltöödest, stressiärevusest ja umbsetest siseruumidest. Jõululauad olid koristatud ja jõulukuuskki varakult toast õue tõstetud.
Ees oli jõulumuinasjutt – Argo lähetas meid kahekesi koos reisijuhtidena unistuste planeedile meie oma planeedil. Olime seda reisi oodanud armunu igatsusega. Minu kujutluspildis on Polüneesia saarestik romantikast läbiimbunud paik, kus poeesiat saab kombata iga meeleelundiga. Koht, kus jalutame käest kinni suhkruvalgetel liivarandadel, mõnuleme laguunides, kus vesi sillerdab sinise värvipaleti eri toonides: rukkilill, koobalt, indigo, türkiis. Muinasjutuliste vulkaanide kraatriservad viskavad ebamaiseid varje üle lopsakate metsade, rannaäärt palistavad rookatusega villad ja merepealsed bangalod. Korallriffide vahel silkab ringi vikerkaarevärviliste kalade täiskollektsioon, tiareõite ja vanillikaunade võrgutav aroom hõljub õhus.
Iga meie keharakk pakitses juba eesootava Polüneesia soojusest ja võlust. Reisiseltskond saabus vähehaaval kohale, samamoodi elevil nagu me isegi. Jagasime piletid laiali, reisijad tegid kenasti check-in’i ära ja suundusid turvavärvate kaudu lennuki ootesaali. Meil endalgi olid kohvrid juba lennukile saadetud. Seisime kahekesi viimasena turvaväravate ees, kui äkki kõlas valjuhääldist: “Mr Bramanis, palun tulge infolauda. Esineb turvaprobleem!” Ümberkaudsete pilgud hakkasid otsima süüdlast. Meie juurde astus lennujaama juhataja ja ütles: “Härra Bramanis, kahjuks me ei saa teid lennukile lubada. On ilmnenud, et teil on probleem Ameerikasse sisenemisega.” Esimene mõte oli, et mõni krutskeid täis sõber tahab meile vembu visata. “Nalja teete, eks ole ju? Me teame küll, et Argo on väga hea huumorisoonega ja talle meeldib meid proovile panna. Võite talle selle korraldamise eest tunnustust avaldada. Tal läks peaaegu korda meid ärevile ajada.” Juhataja aga vaatas meile väga tõsise näoga otsa ja raputas pead: “Kahjuks ei ole tegemist teie viidatud lugupeetud härra Argo vembuga. Härra Bramanise nime sisestamisel andis turvasüsteem häiresignaali ja me ei saa teid lennukile lubada. Teie lend on läbi USA ja selleks pole teil luba.”
Lennujaama peale vajus polaaröö. Seisime mõlemad käed rippus, justkui oleksime saabunud teatrisse keset kolmandat vaatust ja mitte keegi ei seleta meile lahti etenduse sisu. Me ei saanud mitte midagi aru. Kuna ühtegi USA võimuesindajat kohal polnud, ei olnud meil kelleltki ka aru pärida või kellegagi vaielda (mis oleks kahtlemata olnud muidugi tulutu). Kuidas oskasid USA võimud üldse selle peale tulla, et meie oma koduses lennujaamas minu abikaasat terroristiks tembeldada? Mis süütegu ta nende arvates on korda saatnud? Olime paar kuud tagasi ilma tõrgeteta USA ESTA elektroonilised load taotlenud ja need ka saanud. Arvasime, et äkki tekkis probleem seetõttu, et Rihol on lisaks ühele Eesti passile veel varupass, mida ta oma reisidel vahetevahel kasutab. Äkki oli ESTA-le sattunud varupassi number? Või äkki ei tohi USA seaduste kohaselt ühel usaldusväärsel inimesel olla mitut passi? Võisimegi tuhandeid asju oletama jääda.
Lennuki väljumiseni oli veel 40 minutit. Ainuke õlekõrs oli kõne Argole ja koju lastele. Palusime lastel varupassi lennujaama toimetada. See jõudis kohale paar minutit enne lennuki väljumist, ent ei suutnud siiski punast hoiatuslipukest Riho nime juurest kustutada. Jõulude tõttu olid ka kõik ametkondade telefonid automaatvastaja peal. Vahetasime kümneid SOS-kõnesid kõikvõimsa Argoga, kellel alati on reisitõrgete puhuks mingi hea lahendus pakkuda, kuid isegi tema ei suutnud välja mõelda, kuidas seda umbsõlme lahti harutada. Nii jäigi Riho löödult turvaväravate taha.
Tõstsime reisijuhi tööasjad minu kotti ja ma jooksin üksinda lennukile. Süda oli täis kaamost. Polüneesia soojus oli hingest kuhugi kadunud. Lisaks langes mulle sülle harukordne võimalus teatada meie grupile, et teist reisijuhti ei lubata teadmata põhjustel lennukile, mis pidi juba iseenesest väga kahtlane tunduma. Läbi USA lennujaamade venides keeras kõhus vihast ja nördimusest. Minu vaene väike süda oli kasvatanud enda ümber jäise kooriku juba Tallinna lennujaamas. Ja mida edasi, seda pontsakamaks jääkiht kosus. New Yorgi ja Los Angelese lennujaamas mitmetunnistes immigratsiooni, tolli ja pagasi järjekordades jalalt jalale tammudes ning American Airlinesi salongipersonaalia ärritunud kärkimisi kuulates tundus, et helesinised laguunid eksisteerisid ainult minu kujutelmades.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kertu Bramanise ja Riho-Bruno Bramanise raamatust “Kerge-raske-kivi”.
