Rõske külm pimedus rippus paksu ja halli mähisena detsembrikuise Tallinna kohal. Istusime Rihoga kahekesi lennujaamas ja ootasime vahvaid reisilisi, kes olid nõuks võtnud tulla meiega kolmenädalasele reisile Prantsuse Polüneesiasse ja Lihavõttesaarele. Kallil kodumaal oli lõpuks kätte jõudnud jõuluaja igatsetud rahu, ent just sel ajal käib päike nõnda madalalt, justkui veereks mööda silmapiiri. Sellises pimeduses tundub juba mõte päikesevalgusest ja soojusest parima jõulukingitusena.
Hullumeelselt tihe aastalõpp oma tähtaegade täitmisega oli möödas. Minu kui õpetaja ning Riho kui käsipallitreeneri kohustused olid vähemalt hetkeks pausile pandud. Saime kolmeks nädalaks vabaks kella kuuese äratuskella orjusest, Pirita tee ummikutest, koosolekutest, kontrolltöödest, stressiärevusest ja umbsetest siseruumidest.
