HARJUTUS. Luba nädal aega endal sageli naeratada. Märka ilmet oma näol. Tunneta, kas su suunurgad on üleval või all? Hambad kokku surutud? Pinge ja kortsud kulmude vahel? Kui möödud peeglist või peegeldavatest aknaklaasidest, siis vaata, mis ilme sul on. Kui märkad, et see on neutraalne või negatiivne, siis naerata. See ei pea olema lai naeratus; võib ka olla väike naeratus, nagu Mona Lisal.
MEELDETULETUSED
Pane silte kirjaga „Naerata!“ või pilte naeratava suuga erinevatesse kohtadesse, nagu peeglid, arvuti, auto armatuurlaud, välisukse taha ja telefonile. Võid naeratada telefonivestlust pidades, valgusfoori taga oodates või iga kord, kui arvuti käsib oodata. Kui mediteerid, katseta pehmet „sisemist naeratust“ – sellist, nagu on Budhha näol.
AVASTUSED
Mõned inimesed tunnevad seda ülesannet sooritades vastumeelsust. Nende meelest on võlts või ebaloomulik kogu aeg naeratada. Kui nad aga mitu korda päevas peeglisse vaatavad, võivad nad imestusega avastada, et olles eeldanud, et nende näol on meeldiv ilme, vaatab neile vastu hoopis kulmu kortsutav või allapidi suunurkadega negatiivne nägu. Kui sellest aru saadakse, siis enamasti püütakse näoilmet positiivsemaks muuta.
Korra katsetasime kloostris naeratamispraktika äärmuslikumat varianti naerujoogat. Ükskõik, milline tuju võis olla, kogunesime kell üheksa hommikul ringi, helistasime kella ja naersime kaks minutit järjest. Naer, mis alguses tundus teeseldud, muutus loomulikuks, kui nägime üksteist naermas. Inimesed leidsid, et ületades vastumeelsuse „käsu peale“ naerda või naeratada, olid need harjutused tegelikult nauditavad ja tagasid hea tuju. Kord käskis üks õpetaja ühel tusasevõitu õpilasel harrastada terve nädala jooksul praktikat „irvita nagu nõrgamõistuslik“. Erinevate pikkade retriitidega harjunud mees tunnistas, et see oli kõige lõõgastavam ja nauditavam harjutus, mida ta üldse kunagi teinud oli.
Naeratamise kohta on palju huvitavaid uurimusi. Kõikides inimkultuurides väljendab see õnnetunnet. Naeratamine on kaasasündinud oskus, mitte alles elu jooksul õpitav (nagu kõnelemine). Beebid hakkavad umbes neljakuuselt naeratama, isegi siis, kui on sünnist saadik pimedad. Nende naeratused varieeruvad – ema nähes on see loomulik, võõraste puhul sotsiaalne, nii et naeratab vaid suu, silmad aga mitte. Naeratus on võimas sotsiaalne signaal. Kui inimesele näidatakse erinevate etniliste rühmade fotosid, siis häid tundeid tekitavad need, kus peal on naervad inimesed. Naeratus aitab hajutada teiste viha ning eristub negatiivsest näoilmest lausa saja meetri pealt – odaheite kauguselt.
Uurimused näitavad, et naeratamisel on palju kasulikke psühholoogilisi mõjusid. See vähendab vererõhku, tugevdab immuunsüsteemi ja vabastab looduslikke valuvaigisteid (endorfiine) ja looduslikke antidepressante (serotoniini). Südamest naeratavad inimesed elavad keskmiselt seitse aastat kauem kui need, kel pole harjumust naeratada. Naeratamine muudab su teiste silmis ligitõmbavamaks, edukamaks, nooremaks ja meeldivamaks.
SÜGAVAMAD ÕPPETUNNID
Naeratus on nakkav. Neil, kel selja taga meditatsioonisessioonid, imestavad sageli, miks neile naeratatakse, kusjuures seda teevad isegi võõrad tänaval või toidupoes. Siis nad taipavad, et nende endi sisemine lõõgastusseisund on tõusnud näole naeratuse kujul ning teised lihtsalt vastavad sellele samaga. Topeltkasu: kui nemad meile naeratavad, paraneb me tuju veelgi.
Naeratades ei tõsta me mitte ainult ümbritsevate inimeste tuju, vaid mõjutame ka enda emotsioone. Näolihased annavad ajule signaali. Zen’i-õpetaja Thich Nhat Hanh tõdeb: „Vahel on rõõm su naeratuse allikaks, kuid vahel võib naeratus olla su rõõmu allikaks.“
Kui naeratad, ja isegi kui lihtsalt vead naeratust imiteerides suunurgad üles, liiguvad ka su emotsioonid ülespoole. Tõsiasi on, et kui inimesed lasevad endale Botoxi-süste teha näokortsu de täiteks, väheneb naeratamises osalevate näolihaste liikumisvõime, mistõttu tuimuvad ka nende nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid. Naeratamist puudutavad uurimustööd näitavad selgelt, et näo kontrollimine aitab kaasa meele ja sealt lähtuvate emotsioonide kontrollimisele. Dale Jorgensen, naeratamise mõju uurija, ütleb:
„Olen selle üle palju mõelnud. Mu avastused kinnitavad mu põhiveendumust, et oleme tegelikult oma saatuse eest vastutavad. Me suudame oma väärt tegudega mõjutada endaga toimuvat. Naeratamise puhul on tegemist lihtsa teoga, millel on sügavad seosed sellega, millised saavad olema me kogemused teiste inimestega ja nende suhtumisega meisse.“
Buddhat kujutatakse alati leebe naeratusevinega näol. See on inspireeriv naeratus – selline, mis sünnib ärksameelsest teadvelolust. Selliselt naeratab inimene, kes on rahul igasugustes oludes, isegi enda surmaga.
LÕPUSÕNAD.
Kui naeratamisel on nii ilmselge positiivne mõju meile ja ümbritsevatele inimestele, siis vahest võiks „tõsiselt“ kaaluda eluaegse naeratamisharjumuse kujundamist.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Jan Chozen Baysi raamatust „Kohalolu kiires elus“.
