Bernsi sõnul valiti katseks võimalikult tugevaid elamusi pakkuv romaan. Raamatu tegevus toimub 79. aastal meie ajaarvamise järgi. Peategelane märkab Vesuuvi vulkaani suitsu ja üritab Pompei linnast päästa oma kallimat, kuigi keegi linnaelanikest ei võta ohtu tõsiselt.
Katse esimese viie päeva jooksul jälgis Berns puhkavate vabatahtlike ajuaktiivsust ajukuvamise abil. Seejärel pidid nad lugema üheksal õhtul iga päev ühe osa romaanist. Üliõpilased lugesid raamatut õhtul ning tulid järgmisel hommikul laborisse.
Seal pidid nad vastama teksti kohta käivatele küsimustele tõendamaks, et nad tõesti lugesid raamatut. Pärast seda jälgis Berns katsealuste ajus toimuvat ajukuvamise abil.
Romaan sai läbi 9 päevaga. Inimeste ajutööd jälgiti pärast seda veel viis päeva. Pärast õhtust lugemist oli hommikuks paranenud ühendused vasakpoolses oimusagara ajukoores, mis on seotud keeleliste võimetega. Samuti aktiveerusid liigutuste ja kehatunnetusega seotud ajukoore alad.
On näidatud, et primaarse sensomotoorse ajukoore teatud osas aktiveeruvad samad närvirakud näiteks nii jooksmisel kui jooksmisele mõtlemisel. Põneviku lugemine pani ka need ajuosad tööle. Bernsi sõnul poeme me huvitavat teksti lugedes sõna otseses mõttes peategelase nahka ja reisime ja liigume oma peas koos temaga.
Kui pikka aega need närviühenduste muutused kestavad, ei osata ennustada. Berns oletas, et kui juhuslikult valitud teose mõju kestab mitu päeva, võiksid lemmikraamatu tekitatud muutused püsida veelgi kauem.
Uurimus ilmus ajakirjas Brain Connectivity.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
