Millest see kõneleb?
Ikka tõsistest piirangutest inimeses endas, mil see “üks õige tõde” raiutakse kivisse, uskumusega, et nii on ja nii jääb, nii peab see igavesti olema! Samal ajal kuulutatakse end kõikvõimalikkuse usku olevat, kuigi elatakse ainuvõimalikkuse filosoofia järgi.
Pole midagi inetumat ja kuritegelikumat kui halvustada teise inimese hingelise kire järgimist, tuhmistades tema sisemise rõõmu säramist või pidurdades ta andmise väe voolamist.
Meil tuleb meeles pidada, et kui kellegi sees leegitseb kirg ja säriseb hingesäde, siis on sellel inimesel alati midagi anda, olenemata, kas meie temaga nõustume või ei nõustu, usume või ei usu, aktsepteerime või ei aktsepteeri.
Ükskõik kui harjumatu, jabur või imelik võib tunduda kellegi mõttelaad, uskumus, käitumine või elamise viis, ei tohiks mitte keegi kunagi teist inimest tema erinevuse pärast hukka mõista (kuni ta teisi ei kahjusta) ega naeruvääristada, sest kui inimene teeb midagi kirega, on enda hetkelises põhiolemuses, siis võib olla kirg selle inimese ainus pääsetee, mis hoiab teda eemal seesmisest suremisest.
Las inimene olla jehoova tunnistaja, inglikummardaja või imelise elu maaletooja kui teda ennast see elavamaks muudab ja teisi ta entusiasm kaasa haarab ning samuti sisemiselt äratab.
Kui on maailmavaateline erinevus, miski tekitab vastumeelsust, talumatust, siis ei pea antipaatiaga ennast siduma ega ebameeldivaga suhestuma. Alati on võimalus pöörata näoga oma sisemise tõe poole ja lahkuda areenilt tänusõnadega: “Aitäh, aga meie arusaamad elust on erinevad ning ma lähen oma teed.”
Mina ka ei aktsepteeri paljut, kuid selleks mul on valikuvabadus ja otsustusvõime mitte ennast siduda. Seepärast on ka stuudios välja kujunenud kindel sihtgrupp ja segmenteerimine, mitte pole pudru ja kapsad koos, kus käib õige ja vale üle vaidlemine. Olen alati rõhutanud, et täna on täna ja homme on juba uus, sest kõik on liikuv ning muutumises.
Läbi kire ja pühendumuse vallandub meie Teadlik Olemus hetkes, mis on elu mõtte oluline osa – kogeda elu sügavalt läbi hinge. Muretseda tasuks hoopis siis, kui ollakse keskpärane, kelle elus ja hinges mitte midagi põnevat ega kirglikku ei toimu, kui elu seisab, on maitsetu ja monotoonne seina sisse kaduv üksluine hall.
Kuulatagem kui lärmakad me oleme või kui lärmakad ollakse meie ümber ja tehkem sellest omad järeldused: kõige kõvemini lärmavad need, kes ise mitte midagi ei tee ja millegagi elus hakkama ei saa ning kõige vaiksemad on need, kel pole aega lärmata, kes tegelevad oma asjadega ning nende elu on seetõttu täidetud edu ja rõõmuga, kus pole kohta, ruumi ega aega tegeleda teiste “valesti” elatud elu üle juurdlemisega.
Autor: Ilona Karula
Allikas: Algolemus.com
