Põhjala, mis kaua aega oli lõunapoolsetele rahvastele tundmatu, pelutav ja müstiline paik, mõjub tänagi eriliselt. Kas põhjuseks on kohtumine iseendaga või Põhjala rahvaste senini elavad vanad traditsioonid, oskus loodusega kooskõlas elada või midagi hoopis muud, jäägu igaühe enda avastada.
Selleks, et mõista Põhjala erilist mõju inimesele, võib heita pilgu maadeavastajate ja uurijate maailma. Öeldakse, et nad on alati olnud huvitatud Põhajalast ja põhjus arvatakse olevat selles, et maadeavastajaid ja antropolooge huvitab lisaks välismaailmale ka enda sisemaailm. Omakorda selleks, et ennast avastada, tuleb minna kuhugi, kus elamistingimused on karmid ja kust edasi minnes pole enam midagi. Selleks, et aru saada, kes me oleme, tulebki minna “maailma lõppu”.
Kes on siis need karmides tingimustes ellujääjad, müstilise virmaliste maa asukad? Meil võib olla kohati keeruline ja isegi raske mõista Põhjala põlisrahvaste elu-olu, kuid seda enam tekitab see austust ja imetlust. Meie hingele ehk lähimad Põhjala asukad on saamid, kes mõnede arvamuste kohaselt olla kunagi asustanud ka Põhja-Eestit. Kas siit ka hingelähedus?
Selleks, et mõista Põhjala rahva olemust, peame alustama nende elust. “Kodu” ei ole saamidele traditsiooniliselt tähendanud maja või ehitis, vaid piirkond, mida üks kogukond teadis ja mille ta igal aastal oli enda jaoks “maha märkinud”. Selles piirkonnas käis selle kogukonna elu – seal kütiti ja kalastati, korjati seeni ja marju. “Äralõigatuse” või “kõnnumaal elamise” kontseptsioon ja ei ole kuidagi olnud saamide, Põhjala rahva (Man of the North) enda poolt loodud sõnastus – selle andis tollele loodusega tihedas sinasuhtes oleva rahva eluviisile hoopis sisserändaja, lõunamaalane.
Kuna Põhjala rahva jaoks on looduskeskkond olnud sõna otseses mõttes kodu, siis aitab ehk just see kõige paremini seletada aluseid, millel põhinevad saamide igapäesed tegevused, uskumused, väärtused. Võtmesõnadeks on tasakaal ja harmoonia, mis tähendab, et kõike tuli tarbida viisil, et ka järgmine ja ülejärgmine aasta oleks kodukohal eluks vajalikku pakkuda. Kogu elu, kõik tegevused olid, ja on paljudes kohtades veel tänagi, kantud säilitamise ideest, mitte vallutamise mõttest. Tundra, mets, rabad, jõed, järved, kivid – kõik kuulusid vaimudele, need aga omakorda esindasid jätkuvust, stabiilsust, mis polnud ühe inimpõlvega sugugi mõõdetavad. Inimest peeti vaid ajutiseks külaliseks, kes peab küsima maavaimudelt küsima luba isegi maha istumiseks.
Vaimude ilmast ehk hingestatud ilmast ongi kantud ka saamide religioon, mis pole primitiivne, nagu pahatihti tahetakse väita, vaid pigem etniline. Nii polegi see religioon päriselt religioon, vaid kogum tavadest ja kommetest. Põhjala inimese spirituaalses maailmas oli usul hoopis teine tähendus, kui religioonil lääne või kristliku kultuuri esindajate mõttes. Usk on Põhjala rahvale olnud lahutamatu osa keskkonnast, igapäevasest toimetulekust, eluviisist. Rituaalid on traditsioonilised viisid hakkama saamiseks eluga karmides tingimustes.
Nii oleks õigem asendada Põhjala usunditest rääkides sõna “religioon” pigem sõnaga “püha”. Traditsiooniliselt on Põhjala inimese arusaam ja vahe loomuliku ja ebaloomuliku, inimkonna ja loomariigi, elu ja surma vahel olnud täiesti erinev lääne maailmavaadet kandvale inimesle. Arktiline maailmavaade on tsükliline, mitte lineaarne, nagu kristluses. Kogu elu oma igavikulisuses olemuses, sealhulgas inimene, on pidevas ringkäigus. Kosmos, taevast maani, on pidevalt liikuv aasta, kuu, päeva rütmides, läbi inimese elu.
Nii on ka taevakehade, Kuu, Päikese ja teiste tähtede liikumise teadmine ja jälgimine olnud oluline osa Põhjala tarkusest. Näiteks olulised tööd tuleb alati teha kasvava kuuga, sest siis saab töö tulemus olema kauakestev ja ilus. Aeg kuu loomise ja täiskuu vahel, ja eriti musta kuu ajal, on vaimude aeg, kui tehti ka enamus šamaanirituaalidest.
Põhjala maailmavaates on ilm jagatud kolmeks kihiks – allilm, ülailm ja keskmine ilm ehk meie siinne reaalsus. Kogu maailm oma makrokosmose olemuses omab samu printsiipe nagu mikrokosmos, inimese keha . Kõik rändajad, kes nende ilmade vahel oskavad rännata, ei ole aga sugugi šamaanid – nii on Põhjala kultuuris mitu erinevat šamaani “kategooriat”, neist osad on “ususpetsialistid”, ja mitte kõik meie mõistes religioossed või rituaalsed tegevused pole seotud šamanismiga. Selle asemel, et kõike meile tundmatut nimetada šamanismiks, on õigem ehk nimetada seda maailmavaateliseks tegevuseks, mis on omane šamanistlikele, ehk siis vaimuilma uskuvatele kultuuridele. On toodud võrdlus, et selline traditsioonilne maailmavaateline elu on kui keel, samas kui šamanism on spetsiifiline grammatika selles keeles. Päris tabav, kas pole?
Keda huvitab süviti sukelduda Põhjala elu ja uskumuste maagiasse, siis Põhjala rituaalsetest toimingutest, loodusravist, trummimisest ja joigudest tuleb juttu 2-päevasel kursusel, mida viib läbi Saami pärimuse kandja, taimetark Laila Spik. Vaata täpsemat infot SIIT.
Artiklis on kasutatud mõtteid Juha Pentikäineni raamatust “Shamanism and Culture”
Tekst: Kaia-Kaire Hunt
