Mida teha, kui suhtest on kirg ja tõmme kadunud?

Tavaliselt tekib see küsimus, kui inimesed on turvalises suhtes. Esiteks on siin tegemist konfliktiga Erose ja Agape vahel. Meil on vastandlikud vajadused – vajadus turvalisuse järgi ja vajadus uudsuse ja ootamatuse järgi. Agape annab stabiilsuse, truu sõpruse ja turvalisuse. Erose jaoks on vaja uudsust, ootamatust, seikluslikkust. Pikka aega kestnud suhetest kipub Eros ära kaduma. Liiga suur tuttavlikkus ja turvalisus ei loo Erose jaoks vajalikku pinget.

Teiseks – inimestel on uskumus, et tema seksuaalsuse peab käivitama keegi teine, see “õige” partner. See oma naudingu eest vastutuse teisele veeretamine tekib sellest, et inimene ise ei tunne oma enda seksuaalsust, sageli on see tema jaoks nagu kontvõõras. Oluline on see, et inimesed ise oleks oma erootilise minaga ühenduses ja see mäng, mis siis partneriga koos olles tekib on juba lisaboonus.

Niisiis, pikaaegsed partnerid on teineteise jaoks seksuaalselt huvitavad, kui nende suhtes on distantsi, üllatusi, ootamatusi ja mängu ehk siis Agape on tagaplaanil. Kui astutakse oma mugavast turvatsoonist välja. See, kes suudab oma partnerit kõrvalt vaadata ja näha temas põnevat inimest, hoiab üleval ka oma seksuaalset kirge tema vastu. Tuleks ka uurida sügavamalt omaenda seksuaalsust ning minna selles kohas sügavamale. Tantra tööriistad on siin suureks abiks.
​
Miks tuleb turvalises ja hästi toimivas suhtes ette truudusetust ja kõrvalhüppeid?

Truudusetus ei tähenda alati, et armastus partneri vastu otsa sai. Selle taga on vajadus seikluslikkuse järgi, vajadus tunda end rohkem elusana, vajadus ennast proovile panna, avastada iseendas uusi külgi, millest varem aimugi polnud. See on just see, mida Eros annab.

Kui petetud pool küsib kõrvalhüppe teinud partnerilt, miks ta seda tegi, siis tihti ei ta ei oska oma käitumist ei mõista ega lahti mõtestada. Elutu, poolsurnud olek suhtes on kõrvalhüpete peamiseks põhjuseks. Inimesed, kes on olnud truudusetud, kirjeldavad seda nii, et nad tunnevad, et on sel hetkel väga elus.

Enamasti ei ole asi selles, et tahetakse partnerist lahku minna, tahetakse sisemuses hoopis ise muutuda, maha jätta see “mina”, kes on tardunud. Nii et truudusetuse puhul pole tegemist mitte sellega, et otsitakse uut partnerit – otsitakse hoopis uut iseennast või iseenda kaduma läinud osa.
​
Te olete rohkem kui 25 aastat koos olnud, milline on siis hästi toimiv paarisuhe?

Harmooniline ja hästi toimiv paarisuhe on nagu A4: AUS, ARMASTAV, AVATUD, ANDESTAV.

Milline on halb, mittetoimiv paarisuhe?

See on suhe, kus üks ei räägi ja teine ei küsi ka. See on suhe, kus kogetakse kriitikat ja põlgust; kus ollakse kaitses ja blokeeritakse teist.
​
Mida tähendab see, et paarisuhe on kiirtee iseenda juurde?

Me otsime me terve elu iseennast ja pühendunud paarisuhe on võimalus jõuda autentse ning eheda iseendani kiiremini kui ükskõik milliseid praktikaid teha või õpetusi järgida. Väliselt tegeleme erinevate tegevustega, aga kõikide nende tegevuste all otsime seda, kes me päriselt oleme. Meil on sisimas sügav igatsus kogeda oma põhituuma. Kuna oleme igapäevaelus ennast peitnud erinevate maskide taha ja mängime väga kindlaid rolle vastavalt sellele, millise identiteedi oleme enda jaoks üles ehitanud, on meie põhiolemus peidus erinevate kihtide ja kaitsete all.

Pühendunud pikas paarisuhes teeme ennast täiesti lahti ja maskid ning kihid hakkavad maha langema – meil on võimalus kohtuda iseendaga. Erinevate osadega iseennast. On võimalik ennast tundma õppida sügavamal tasandil, on võimalus ennast vastu võtta ja ennast (taas)armastama hakata. Kuidas sa aga saad ennast armastada, kui sa isegi ei tea, kes sa oled – keda sa siis armastad?
​
Mida teha, kui mina soovin oma ja meie suhte arengus edasi liikuda, aga partner ei taha kaasa tulla ja sisuliselt seisab paigal

Partnerlussuhtes ongi nii, et vahepeal on üks sammuke eespool ja ootab teist järele ja siis vastupidi, see on üks suhte dünaamikatest. Vahepeal on ka perioode, kus saab koos käsikäes kulgeda, kuna mõlemad on samas kohas. Siis liigub jälle üks veidi etepoole jne.

Tavaliselt on pea igas paarisuhtes hetk, kus tuleb teha valik – kas läheme suhtega sügavamale või läheme laiali. Kas liigume vertikaalsel teljel või horisontaalsel teljel. Kas elame täiel rinnal ja kogeme elu sügavust või on elu meie jaoks pealispindne kogemus. Kui üks soovib liikuda vertikaalselt elu sügavustesse, aga teine soovib ainult nuusutada elu, siis on siin paratamatult tunnetamise koht, kas see on see, mida ma tahan? Kas ma soovin tõesti sellist elu elada? Võib-olla ongi siin kõige parem lahku minna? Ja vahel ongi nii õigem.
​
Kui te kirjutate paarisuhetes toimuvatest protsessidest, siis mis on kõige üldlevinum viga, mida teevad naised oma meestega suheldes?

Naine hakkab paarisuhtes mängima oma mehele ema. Ja mida teeb sageli ema? Kontrollib, piirab, juhendab, õpetab, näägutab, kaagutab, poputab liigselt jne.. Ostab isegi oma mehele riideid enda nägemuse järgi, nagu teeb seda ema oma pojaga. Igal mehel on juba oma ema olemas, ta ei vaja asendusema. Mees vajab naist. Naist, kes teda inspireeriks ja ahvatleks teda tantsima seda elutantsu. Naine, kes on sügavalt kontaktis naiseks olemise energiaga enda sees, sütitab mehe elama ja siis tahab mees tegutseda, uusi maid avastada ja luua midagi uut; otsida üles see draakon, kelle kõhu all on peidus maailma aarded ja tuua need aarded naise jalgade ette….või ehitada kasvõi naisele kasvuhoone:)…

Kui oleme oma mehele ema eest, siis ta jääb oma turvalisse mugavustsooni ning mingit arengut ega sisemist kasvu ei toimu. Aga kõigis meis on (hinge)igatsus kasvada ja kogeda seda, kes me päriselt oleme. Ühel hetkel ei meeldi meile endale ka enam see mees, kes pole poisikese psühholoogiast väljunudki. Ja muidugi hakkame teda selles süüdistama. Aga kas me ise oleme naise energias? Kas me oleme kontaktis oma naiseks olemise sügavusega? Poisist saab mees, kui ta seisab silmitsi oma hirmudega ja tuleb nendest läbi. Kui naine on naise energias, siis ta on nagu loodusstiihia, ürgmeri, keeristorm, vulkaan, maavärin, metsik džungel ja see on mehe jaoks väga hirmutav. See on ka naise enda jaoks väga hirmutav – olla kontaktis oma sügava naiseliku olemusega – seetõttu paljud ka ei julge endas seda vastu võtta ning seda vägevust endas kogeda.

Kui me naistena seda aga julgeme ja selles elame ning mees jääb kohale ning hirmust plagama ei pista, siis on see olnud otsekui initsiatsioon, kus poisikesest on saanud mees. Ta on tormisel ürgmerel jäänud paigale, jäänud ellu, ei ole põgenenud. Läbi selle kohale jäämise kogeb ta enda tugevust, sisemist stabiilsust. Iga kord, kui mees seisab silmitsi hirmuga ja ei põgene, suureneb tema enesekindlus. See mees, kes jääb sellise ürgmereliku naise kõrval paigale on üks väärt mees. Ja mis toimub ürgmerega, kui mees kaljuna paigale jääb ega ei põgene? See ürgmeri rahuneb ja ta teab, et ta saab seda meest usaldada. Ema sünnitab poja, naine sünnitab mehe.

Vaata Piret ja Margus Jõemägi raamatu “Elumees ja lõbunaine” kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.