Ma olen 43-aastane naine. Ilmselt peaksin ütlema, et olen keskealine aga tegelikult tunnen end ikka veel üsna noorena. Paljud peavad mind tegelikust vanusest nooremaks. Mul on hea töökoht ja korralik kodu. Mul on palju sõpru, käin teatris, kohvikus ja aegajalt üritan ka trennis käia. Pealtnäha kõlab ju kõik üsna hästi, või mis?
Aga mul on mure. See painab mind juba aastaid ja ma ei näe lihtsalt lahendust. Peaaegu kõik minu tuttavad on naised. Leian nendega hästi ühise keele ja mul on nendega lihtne suhelda. Tunnen end ka uute inimeste seltsis suhteliselt vabalt ja seega pole ka uute sõprade leidmine mulle mingi probleem. Kahjuks pole see probleem aga ainult niikaua, kui tegemist on naistega. Loomulikult suudan ma tööalaselt ja seltskonnas olles ka meestega viisakalt ja ladusalt vestelda, kuid sellega ka asi piirdub. Ma ei tea miks aga mul ei ole mitte ühtegi meessoost sõpra. Loomulikult pole mul ka kallimat, sest asjad ei jõuagi kunagi sinnamaani. Jah, kunagi ammu, nii kümme aastat tagasi, oli mul põgus suhe ühe mehega ja ka keskkooli lõpus oli mul üks noormees, kes minu vastu huvi tundis aga see on suures plaanis ka kõik. Ma lihtsalt ei paku meestele huvi. Või ei oska ma nendega suhelda. Ma ei ole kole ja ma ka hoolitsen enda eest. Palju inetumatel naistel on mehed ja lapsed!
Vahel ma mõtlen, et äkki on mul mingi needus peal. Kuidas see saab nii olla, et mitte ükski mees ei tunne minu vastu huvi? Isegi mitte mõni minu jaoks täiesti ebaatraktiivne mitte. Öeldakse ju, et igaühe jaoks on kuskil keegi… aga tundub, et mitte minu jaoks.
Eriti piinlik on siis, kui on jälle mõni perekondlik pidu või tulevad sugulased külla ja uurivad, et noh, kas sina ka kunagi mehele lähed või, et miks siis sina pole lapsi tahtnud. No tõesti! Nagu see oleks ainult minu tahtes kinni.
Olen käinud ka ühe kaardimoori ja selgeltnägija juures, kuid nemad ei öelnud mulle midagi tarka. Ütlevad, et mul saab olema pere ja soovi korral ka lapsed. Kuid millal? Ma olen juba 43! Ma ei tea, kas üldse tasubki selliseid ennustajaid uskuda. Ilmselt ei näinud nad tegelikult midagi ja lihtsalt pakkusid huupi.
Ma tõesti sooviksin, et keegi oleks kunagi minusse armunud, et keegi sooviks minuga koos olla, mind suudelda ja minuga armastust jagada. Siiamaani ei ole ma midagi sellist väga kogenud. Jah, ma olen küll ise armunud olnud, kuid alati on see olnud vastamata armastus. Alati on mingi takistus, miks seda ei saa juhtuda. Alati on elul minu jaoks mingi teine plaan. See kõik on tekitanud tänaseks minu ellu juba nii suure pettumuse ja üksinduse tunde, et ma olen igasuguse lootuse kaotanud. Sõbrannad on mulle soovitanud minna Tinderisse ja tutvumisportaali, käia tantrafestivalil või mingitel vallaliste tutvumisõhtutel. Ausalt öeldes tekitab juba mõte kõigest sellest minus ebameeldivust. Ma ei taha ennast nö turule viia, kus ma siis olen võtta või jätta.
Ma ei ütleks, et minu soov on midagi erakordset – ma tahan kohata lihtsalt ühte meest, kes oleks minust sama palju huvitatud, kui mina temast. Või juhtuvad minu jaoks sellised asjad ainult muinasjuttudes?
Helen, lootuse kaotanud naine
Loe lisaks: Kuidas manifesteerida oma ellu armastust ja ideaalset partnerit?
10 põhjust, miks “vanadel hingedel” on nii raske leida armastust
Tiina Tiitus: Luba oma ellu küllus ja armastus!
