Salati ja rediste kasvatamine paneelmaja korteri aknalaual, oma kodu kavandamine päikese liikumist, valdavaid tuuli ja maapinna reljeefi arvestades, looduslikku ökosüsteemi jäljendav (metsa)aed, mis annab vähese tööga rohkelt saaki, energeetiliselt efektiivne ja inimeste vajadusi rahuldav ühiskonnakorraldus; kõiki neid ühendab üks mõiste - permakultuur ehk jätkuloome.
Tihti tulevad uued ja targad õpetused meile väljastpoolt ning omamaiseid prohveteid eriti kuulda ei võeta. Permakultuuriga päris nii ei ole, kuigi termin ja selle nime all praktiseeritav tegevus pärinevad lausa teiselt poolt maakera – Austraaliast. Osaliselt võib iga Eesti aiapidaja öelda, et uhke nimega “permakultuur” kirjeldatavat on siinmail ju alati tehtud, aga tähelepanelikul vaatlusel leiame, et väline sarnasus ei pruugi alati tähendada sisulist sarnasust ning permakultuur võib laieneda paljudele elualadele.Permakultuuri mõistega tulid 1970.
