See oli ühel ilusal soojal suveõhtul mõni aasta tagasi, kui mu ema korraks meie juurde sisse astus. Ta tuli just päev enne beebipidu, mille olin lubanud ühele sõbrale enda pool korraldada. Sel ajal oli mul endal neli väikest last alla kuue aasta vanuses. Oli üsna tavaline, et tundsin väsimust ja kerget ärritust, sel ajal kui majas ringi askeldasin, must pesu kuhjumas, mänguasjad igas nurgas vedelemas ja näpujäljed peaaegu kõigil seintel. Ema astus uksest sisse, vaatas ringi ning küsis: „Kuidas sa kavatsed homme siin pidu korraldada?“
Hea küsimus! Kuna olin harjunud vähese magamisega – viimastel aastatel tuli ju pidevalt öösiti lapsi sööta, vastasin, et küllap ma öösel koristan ja küpsetan. Emale tundus ainuüksi mõtegi sellest väsitav ning ta teatas, et tal on teisi kohustusi ega saa mulle appi jääda.
