Pereterapeut Katrin Saali Saul: kärgpartnerite abieluga võiks pigem oodata, kui kiirustada

Paljud kärgpaarid abielluvad, et kinnitada nii üksteisele kui lapsele oma liidu siduvust, et see pole mitte niisama teine ring, vaid ikka tõeline armastus. Muidugi on sama palju ka neid, kes hoiavad edaspidi abielu pühast sakramendist eemale kui katkust, sest kord juba valusalt kõrvetada saanud, on see institutsioon kaotanud igasuguse usaldusväärsuse nende silmis. Kuigi nii mõnigi kord tundub, et nüüd on mu elus keegi, kellega tõelist õnne maitsta saan, oleks tark hoog maha võtta, kirjutab Katrin Saali Saul oma raamatus "Kärgpere käsiraamat".

Ärge abielluge enne, kui laps(ed) on teie kärgperega kohanenud. Ja uus partner lapsega samuti. Eriti puudutab see just last või lapsi, kelle põhikodu on teie kärgperes. Laske vähemalt ühel aastaringil tiir peale teha, aga paar aastat on veel parem. Kärgpere esimesed aastad on kohanemise tõttu keerulised ja mitmed neist ei pea vastu. Mis siin ikka lahutuste statistikat veel kõrgemale tõsta, kui ta meil Eestis juba on.

Teise ringi edu esimese ringi ees põhineb partnerite suuremal teadlikkusel ja isiksuslikul küpsusel. Teise ringi ebaedu üheks suuremaks põhjuseks (aga kindlasti mitte ainsaks) on esimese ringi lastega seonduvad probleemid. Kui liigselt kiirustada ja kui laste lõimumine kärgperesse pole veel jõudnud toimuda, võib abielu lõigata veel kord lapse hinge, tekitades temas hirmu, et eriline suhe oma vanemaga on ohus või võib katkeda.

Võib tunduda, et mida see abielu nüüd ikka muudab, igapäevaselt elame juba ju koos. Täiskasvanuile annab abiellumine kindlustunde vastastikuse pühendumise kohta. Lapsele võib mõju olla suisa vastupidine. Mitmed uuesti abiellujad räägivad, et see rituaal mõjutas nende last ja mõnikord ka nende suhet lapsega. Kui see abielu pole plaanitud just praktilistel kaalutlustel, on mõlemal partneril kuskil kõhus ikka mõni liblikas elevust üles lehvitamas. Kui laps pole aga veel psühholoogiliselt valmis ja ta ei suuda vanemaga kaasa rõõmustada, võib talle vanema rõõm ja elevus hoopis tuska valmistada.

Abiellumise rituaali käigus jäävad kõlama sõnad: “Te olete edaspidi teineteisele kõige tähtsamad!” Lapse peas võib see mõte aga tekitada küsimust: “Aga mina? Kas mina olen ikka ka veel tähtis? Kas Sa armastad mind edaspidi ikka ka?”

Juhul, kui abielluja on ema, kes otsustab ka oma perekonnanime ära muuta, võib lapsel tekkida küsimus, mis tema nimest saab. Loogiline on, et lapse nimi jääb ikka endiseks. Aga seda on vaja lapsele selgitada. Seepärast arvestage lapse vaimu seisuga. Parem rõõmustada natuke hiljem kõik koos, kui kiirustada ning tunda, kuidas teie abielurõõmu varjutab väikese inimese tusk.

Kui jaksate õige aja ära oodata, on mõistlik kaasata ka laps organiseerimisse. Kui laps on üle teismeea, ei pruugi ta üldse mingit huvi tunda. Tüdrukutel on suurem tõenäosus tunda ürgnaiselikku tõmmet pulmadega seotud tavade suhtes kui poistel. Teie peamine ülesanne (peale selle muidugi, et saada õnnelikuks ja elada õnnelikult kuni surm teid lahutab) on tagada, et laps ei tunneks ennast väljajäetuna, vähetähtsana. Et tal ei tekiks tunnet, et temaga ei arvestata. Seepärast, mida iganes te oma abielurituaaliks välja mõtlete, leidke seal eelmisest suhtest pärit lapsele vääriline koht.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Allikas: “Kärgpere käsiraamat”, kirjastus Pilgrim

Seotud