Kuna parapähklid (tuntud ka kui Brasiilia pähklid) Eestimaal kahjuks ei kasva, siis on loomulik, et eestlased selle imelise pähkli headest omadustest just palju ei tea.
Eksootiline parapähkel on eelkõige kuulus oma kõrge seleenisisalduse poolest. Seleeni näol on tegu igas keharakus sisalduva antioksüdandiga, millel on organismi tervise tagamisel elutähtis roll. Seleen võitleb vabade radikaalide vastu ja hoiab ära õrnade rasvhapete oksüdeerumise ning just need omadused teevad seleenist möödapääsmatu abimehe nahaprobleemide, viirushaiguste, südamehäirete ja kasvajate taltsutamisel.
Kuigi seleeni leidub kõikides organites, on just kilpnäärme koed need, kus seda mineraali enim leidub. Seleen aitab kilpnäärmehormoonil türoksiinil (T4) konverteeruda aktiivvormiks trijoodtüroniiniks (T3). Seega võiks parapähkel olla suurepäraseks lisandiks kõikide kilpnäärme alatalitluse all kannatavate inimeste menüüle.
Seleenil on kõrge afiinsus elavhõbeda suhtes. Teisisõnu tähendab see, et seleen on “elavhõbeda magnet”, mis moodustab elavhõbedaga kokkupuutes kompleksühendi ning raskendab seeläbi selle toksilise raskemetalli kuhjumist keha kudedesse (nt ajju). Viimane tähendab omakorda, et suure elavhõbedakoormuse (hammaste amalgaamplommid, vaktsiinid, keskkonnamürgid jne) all kannatavatel inimestel võib sageli täheldada seleeni puudust. See teeb aga organismi omakorda haavatavaks juba mainitud kilpnäärme alatalitlusele, vähkkasvajatele, psoriaasile ja paljudele teistele haigustele.
Kas pole siis suurepärane, et piisab vaid ühest pisikesest pähklist päevas, et seleenipuudust ja sellega kaasnevaid tõbesid ennetada? Parapähkel sisaldab nimelt rohkem seleeni kui ükski teine vili, suurusest olenevalt võib ühes pähklis oleva seleeni kogus küündida lausa 95 mcg-ni, mis katab pika puuga täiskasvanu soovitusliku päevase seleeniannuse, milleks on vaid 55 mcg. Ja loomulikult trumpab parapähklis olev seleen oma hea biosaadavusega üle kõik kapslitesse-purkidesse kängitsetud seleeni-isolaadid.
Allikas: www.telegram.ee
