“Õnnemünt”, katkend raamatust
Just seal, havan’i ajal, leidis üks meie grupi liige Manasarovari järvest mündi ja arvas tõega, et see on õnnemünt, mis tuleb kellelegi edasi anda. Millegipärast langes valik minu peale. Vägisi tikkus pähe mõte, et ega raha sinna iseenesest tekkinud pole, vaid ju on see mingil eesmärgil kellegi poolt visatud, kuid pistsin mündi viisakusest rahakoti vahele ja unustasin kogu loo.
Ööbisime järve lähedal külalistemajas. Keset ööd ärkasin luupainaja peale üles. Ma polnud seda kunagi varem kogenud, vaid ainult paranormaalsustele keskenduva TV-programmi “A Haunting” vahendusel näinud. Ärgates oli mu esimene mõte, et keegi on külalistemajatoas kunagi ära surnud ja tema vaim ei anna rahu. Lootsin, et ehk polnud see päris ja proovisin uuesti uinuda, kuid pikka magamist sellest ei tulnud – keegi oli füüsiliselt mul kallal – pressis ja väänas mu käsi suure jõuga vastu voodit ning tõmbas nagu küüntega ümber mu käeselja. See kõik oli nii päris, et ma ei julgenud enam uuesti magama jääda. Järsku plahvatas kuskil ajusopis mõte, et mul on ju kellegi võõra inimese münt rahakotis. Panin end keset ööd riidesse ja läksin ihuüksi kottpimedas taskulambiga teed valgustades uuesti püha järve Manasarovari äärde ning viskasin raha vette tagasi. See võis olla kellegi soovidega õnnemünt, kuid samuti võis keegi olla üritanud hoopis oma paha karmat mündi kujul ära visata. Järve ääres oli kottpime ja tänu vaiksele mantralaulu üminale sain sotti, et ma pole seal sugugi üksi. Arvatavasti olid mõned palverändurid ennast järve äärde seadnud, et öisest jumaluste suplusest osa saada. Inimsilm pidi neid vee pinnale tekkivaid kauneid, helendavaid ja kiirgavaid valgussähvatusi umbes öösel kella kolme ja viie vahel nägema. Seda kutsutakse ka Brahma Muhurta ajaks, mis on umbes 1,5 tundi enne päikesetõusu ehk looja tunnil. Ühtlasi on see väga hea aeg joogaga tegelemiseks ja üldse kõigi vaimsete praktikatega (päikesetõusu aeg varieerub aastaajast, asukohast). Müstiline taevalik tants Manasarovari järvel – sähvatused muudavad suurust ja värvi, lähenevad ning kaugenevad. Tegelikkuses on seda kõike filmitud ja uuritud, aga mingit teaduslikku seletust pole siiani leitud.
Olin toanaabritega selleks sündmuseks kella eelnevalt tirisema pannud ja mul oli võimalik veel umbes tunnike magada. Seadsin sammud kiirelt läbi pilkase ööpimeduse külalistemaja poole, kui järsku astus minu kõrvale sõnagi lausumata üks hästi pikk mees. Mul oli väga pisike taskulamp käes ja tema otsustas ka minu lambivihus oma tee leida. Ei tea, kas noor või vana, kohalik või turist või hoopis tulnukas? Pelgasin valgust kuju poole suunata ja nii me kahekesi jalutasimegi mu ööbimiskoha suunas. Teekond koos võõraga polnud kindlasti kuigi pikk, kuid tol hetkel tundus see lõputuna. Kas ta hakkab rääkima? Tuleb ööbimiskohta kaasa? Äkki on tal minuga hoopis mingi plaan? Pöörasin lõpuks oma külalistemaja teekäänust väheke arglikult alla ja pikk mees kõndis vaikides mööda teerada kaugele edasi, kaugele kottpimedusse…
Tagasi toas, uinusin kiiresti ja luupainajaga rohkem muret polnud. Umbes tunni pärast sain taas üles tõusta ja toanaabritega spetsiaalsesse vaatlustorni ronida. Ilm oli kehv ja pilvine ning kahjuks ei õnnestunud meil jumalusi järvel tantsimas näha. Nii läksime peagi tagasi unemaale (tol ööl vist seda imet ei toimunudki).
Autor: Heli Grauberg
