Ma pole küll kaelkirjak, kes üle ookeani piiluda suudab, aga ma näen, mis seal toimub, ma tunnen seda. Mitu kuud on Siuu hõimu indiaanlased oma püha maa ja kodu eest seisnud, et sealt va must uss nimega naftajuhe läbi jooksma ei hakkaks. Aga mitte ainult nemad üksi ei seisa enda ja loodusressursside eest, vaid Põhja-Dakotasse on kogunenud inimesed üle kogu Ameerika, kelle ühispöördumisel palutakse austada USA föderaalvalitsusel ja Transfer Partnersi naftakompaniil indiaanlaste püha maad, kodusid ja puhast vett. Inimesed on kogunenud Standing Rocki ja asunud ajutiselt elama vagunelamutes, telkides ja tepee’des, et hoida kokku, pidada palveringe ja anda endast parim, et pika traditsiooniga paik saaks õiglaselt tema hoidjate kätte. USA valitsus on seadmas taaskord ärihuvisid silmas pidades raha võimu front line’le, samas kui elus püsimise kuld nimega VESI on väga reaalselt ohus. Kas ütlen veelkord – väga reaalselt. Nimelt jookseb kavandatud naftajuhtme teekond läbi ka Ameerika ühest pikimaist Missouri jõest, mis teeb põhjendatult ärevaks iga vastutustundliku Maa elaniku, kes elus püsimiseks puhast vett vajab ja tarbib. Üks väike ups – toruleke ja kogu see rahaõiglusmõistmine paistetab üles nii meie kui Maaema hingetorus – VEES.
See pole mingi mäng, et kelle ukse eest lookleb täna läbi naftajuhtmeke, aga selline mulje jääb küll, sest kavandatud projekt on taas ja taas ümbermängitud. Kavandusplaanid ehk kaardid, mis peaksid näitama, kust täpselt naftatoru läbi jooksma hakkab, on ebatäpsed, muutuvad või siis varjatud, vastavalt nähtamatute jõudude mitte kavandusplaanile, vaid kavalusplaanile.
Ma lihtsalt valin mitte pikalt peatuda tõsiasjal, et need iseenese ja looduse kullafondi eest seisvad päris maalased on seal Standing Rock’i reservaadis väga täbaras olukorras, kus nad kogevad piinamist, vägivalda ja lugupidamatust nii nende endi kui nende traditsioonide vastu. Lihtsalt sellepärast, et nad kindlameelselt oma maal seisavad ja palvetavad, jah, kes teab, võib olla ka raevust kisavad ja nutavad. Ja siis, kas see on kuritegu.
Meil ei ole kaheti mõistmist vanaemale näkku löömise osas, ega ju? See ei ole õige. See on jõhker ja me ei käitu nii, sest meile on antud elu, mis tuleb sellelt vanaemalt. Kokkulepped on au asi ja olenemata moodsusest või nutikast kultuurist on tark oma lubatud sõnade kohaselt ka käituda. President Obama on ehtinud end võõraste sulgedega, kasutades oma rahvameheliku brändingu loomiseks fotosid indiaanipealikega poseerides, aga: “Kelle loal?”, küsivad viimased nüüd. Kas pildil olev mees tõuseb nüüd oma südametunnistusse või hüppab kohe kogu maailma süda rinnust välja.
Pilt ei ole halb, pilt on väga halb, aga mis siis. Ega igat jutustatud muinasjuttu saa lõpuni uskuma jääda, kuigi usku on nüüd vaja küll. Vaadata “pealt” on hea selleks, et näha suurt pilti, aga see ei tähenda unenäosse kinni jäämist, nüüd on aeg otsustada ja tegutseda. Seda ma palungi. Kui sitt kaevus, tuleb sitt päästa, et vesi saaks edasi elada. Mida ma saan selleks teha?
Palve.
Kohe.
Teele.
“We don’t talk about God, we talk to God” (“Me ei räägi Jumalast, me räägime Jumalaga” – toim.), on öelnud meie armas indiaanivanaisa Rupert Encinas (Lendav Kotkas), kes Eestis sadadele inimestele palvejõudu andnud. Ma saan aru küll, et eestlane kardab sõna Jumal, sest mine sa tea, kes jälle midagi selgeks tegema hakkab ja usku pöörab, veel hullem, võtab selle meilt. Olge nüüd mitte mõistlikud, vaid hetkeks aru lagendikul, kus süda ütleb täpseid juhiseid, mida saad Sina oma palvega Ameerikamaale heasoovlikult saata. Mitte ainult indiaanlased ei vaja Sinu toetust, vaid sina ise, kes sa oled koos minuga end lasknud kotti tõmmata, uskuma jäädes, et puhas vesi kellegi Eesti Vee tagakraanist meile aegade lõpuni suhu jookseb. Vesi ei kuulu kellegile, seega on lugupidamatu tema elu üle otsustada meil. Saab olla teisi stsenaariumeid, aga selleks on vaja avada süda, silmad võivad isegi suletuks jääda, ongi parem palvetada.
Niisiis, ma palun Suur Vaim, kõige kallim õpetaja, et sa avaksid taevaluugid ja puhastaksid seda Dakota maad, kus mehed vastastikku püherdavad, anna neile keelekastet nii, et see võiks võluväel toimida ärkavalt. Too inimeste silmi pisarad, et nood saaksid üksteisele austuse ja äratundmisega otsa vaadata ja näha, et me kõik jagame seda koos. Nii ilu kui valu ja sellega on hästi, kuniks haavad on paranenud ja vanad lood lahtunud. Maa vajab vett ja meie vajame neid mõlemaid. Päris kindlasti.
Ma olen pärismaalane ja hoian Sinu ligi armas ligimene, ma hoolin ja armastan sind ja ma tänan ja tänan ja tänan lõpmata, et seesugused õpetused lugude näol saavad välja tuua tõe.
Aho.
Autor: Ketlin Kaljas
Rahumeelne meeleavaldus Standing Rock’i indiaanlaste toetuseks toimub kolmapäeval, 9. novembril kell 14-16 Tallinnas Ameerika saatkonna ees (Kentmanni 9). Loe lähemalt, mis on selle eesmärk ja mida kaasa võtta ning jaga sõpradega facebookis.
