Kaks zen-munka, Tanzan ja Ekido, kõndisid mööda maateed, mis oli tugevate vihmade tõttu väga mudaseks muutunud. Ühe küla lähedal kohtasid nad noort naist, kes üritas teed ületada, kuid oleks sügavas mudas ära rikkunud oma siidkimono. Tanzan haaras ta hoogsalt sülle ja viis üle tee. Mungad jätkasid vaikides teekonda.
Viis tundi hiljem, kui nad hakkasid oma majutuspaigani jõudma, ei suutnud Ekido end enam tagasi hoida. “Miks sa selle tüdruku üle tee kandsid?” küsis ta. “Mungad ei peaks selliseid asju tegema. “Mina panin tüdruku juba mitu tundi tagasi maha,” vastas Tanzan. “Kas sina kannad teda ikka veel?”
Kujutle nüüd, millist elu elab keegi Ekido-taoline, kes ei oska või ei soovi olukordadest sisemiselt lahti lasta, kogudes enesesse järjest rohkem “asju”. Niisugune on enamiku inimeste elu meie planeedil. Millist rasket minevikutaaka nad oma mõttemeeles kaasas kannavad.
Minevik elab sinus mälestustena, ent mälestused ise pole probleemiks. Just mälu kaudu õpime tegelikult minevikust ja mineviku vigadest. Vaid siis, kui mälestused (teisisõnu mõtted minevikust) su üle täielikult võimust võtavad, muutuvad nad koormaks, muutuvad probleemiks ning saavad osaks su enesetähendusest. Siis saab sinu minevikust määratud isiksusest sinu vangla.
Enesetähendus sisaldub su mälestustes ja sa hakkad ennast pidama oma looks. See “väike mina” on pettekujutlus, mis ähmastab sinu tõelist olemust ajatu ja vormitu Kohalolekuna. Ent su lugu ei koosne mitte ainult mentaalsest, vaid ka emotsionaalsest mälust – pidevalt ellu äratatavatest vanadest tunnetest. Nii nagu meie munk kandis pahakspaneku koormat viis tundi kaasas, seda oma mõtetega toites, nii kannab enamik inimesi terve elu kaasas suurt hulka ebavajalikku mentaalset ja emotsionaalset taaka. Nad piiravad end nurisemise, kahetsuse, vaenulikkuse, süütundega. Nende emotsionaalsest mõtlemisest on saanud nemad ise ja nii hoiavad nad vanadest tunnetest kinni, sest see tugevdab nende identiteeti. Inimese kalduvus vanu tundeid põlistada viib olukorrani, kus peaaegu kõik kannavad oma energiaväljas vana emotsionaalse valu kogumit, mida ma nimetan “valukehaks”.
Kuid me võime oma valukeha toitmise lõpetada. Piltlikult öeldes tiibu lehvitades võime õppida murdma oma harjumust koguda ja põlistada vanu tundeid ning hoiduda mõtteis minevikule keskendumast, juhtus midagi siis eile või kolmkümmend aastat tagasi. Võime õppida olukordi või sündmusi oma mõtteis mitte elus hoidma ja pöörama oma tähelepanu alati tagasi rikkumatule, ajatule olevikule, selle asemel, et mentaalsesse filmitegemisse kinni jääda. Siis muutub mõtete ja tunnete asemel identiteediks meie Kohalolek. Minevikus pole juhtunud midagi, mis takistaks sul praegu kohal olla. Ja kui minevik ei saa takistada sinu praegust kohalolekut, siis milline võim sellel üldse on?
Allikas: 8 lihtsat õppetundi, kuidas oma elu tõeliselt maagiliseks muuta
Mõttel ja sõnal on jõud: vali hoolikalt, kuidas end väljendad
Teise süüdistamise võlu
