Paastumist on praktiseeritud tuhandeid aastaid vanades pärimusmeditsiinides, ida- ja muumaistes vaimsetes õpetustes, erinevates religioonides ja kultuurides. Õige, teadlik ja tasakaalus paastumine seob kokku nii kehalise kui vaimse. Mu lugu paastu tähendusest, sisust ja pidamisest Tiibeti meditsiini tarkuse, õigeusu traditsioonide ja meie rahvakultuuri pärimuse järgi koos paastusoovitustega ilmus ajakirja EMA tänavuses kevadnumbris, kirjutab Marika Makarova oma kodulehe.
Kehaline paast
“Paastumise üks eesmärke on seedimisele koormusvaba aja andmine.” Tiibeti pärimusmeditsiini kohaselt vananeb keha peamiselt kahe protsessi mõjul – need on hingamine ja seedimine. Seetõttu soovitatakse keha vanumise vastu erinevaid hingamisharjutusi ning keha noorendamiseks ja haiguste ennetamiseks paastumist,” tutvustab Pärnus asuva Tiibeti Meditsiini Keskuse Men Ling terapeut Silvia Soobik. “On ju tänapäeva teaduski tõestanud, et aeg-ajalt paastumine täiskasvanueas ergutab keha tootma uusi kvaliteetseid tüvirakke, misläbi väheneb ka südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi, kasvajate ja muude tõbede oht.”
Kindlasti ei tohiks ükski paast keha lõhkuda, selle tasakaalu ja energiaid paigast ajada ning inimest ülemõtlema, närviliseks või tigedaks teha.
Seepärast näiteks vähendatakse Tiibeti traditsioonilise meditsiini noorenduskuuris Chud len toidukordi sujuvalt. Kõigepealt jäetakse ära üks, paari päeva pärast kaks ja sealt edasi kõik söögikorrad, rakkude toitmiseks võetakse aga kindlasti ravimtaimede ja mineraalainete preparaate.
Silva räägib, kuidas nad abikaasa Kaidoga, kes samuti Tiibeti meditsiini terapeut on, kohtasid Nepalis Tiibeti kogukonnas kohaliku vanadekodu väga eakaid elanikke, kes olid tulnud nädalaks ajaks templisse Chud leni tegema. Mediteerisid, kerisid kogu päeva mantraid, jõid vahepeal kuuma vett ja võtsid ravimtaimekuulikesi.
“Kui kehale üldse süüa mitte anda, muutub see tühjaks ja temas hakkab hakkab nii-öelda lõõtsuma tuuleenergia, mis võib puhuda lõkkele ka varjatud põletikud. Tavaliselt saab keha haigusprotsessidega ise hakkama, kui me aga näljutamise või muu kehavaenuliku tegevusega tuule paigast ajame võib haigus ägeneda ka tükkmaad hiljem ning inimene ei tule selle pealegi, et põhjuseks on pool aastat varem valesti peetud paast,” selgitab aastaid paastulaagreid korraldanud, paastumist uurinud ja ise paastu pidav terapeut. Paast ei tohi muutuda piinarikkaks eneseületuseks, vaid peab olema meeldiv ja rahulik protsess, mis annab, mitte ei võta tasakaalu.
Vaimne paast
Sama kinnitab Püha Johannese Kooli õpetaja Marrit Andrejeva, kellel õigeusupaastumise kogemust ligi kaks aastakümmet: “Paastuga seoses räägime me ikka meelemuutusest, mitte meeleheitest. Kui sa mõne menüüst välja jäetud toidu asemel oma ligimest või iseennast järama hakkad, on midagi valesti.”
Õigeusupaastus on toidupaast meelepaastu teenistuses. See on aeg, mil pilk suunatakse nii iseendasse kui oma ligimesele, et märgata teist inimest ning avastada see, kes sa tõeliselt olla võiksid. See on aeg mõelda ajatutele väärtustele, et treenida endas musklit märgata üleliigset ja mittevajalikku, mida sa endaga ballastina kaasas kannad.
Ning maisemal tasandil hüljata mõni oma sõltuvus ning vaadata mis juhtub ja mida sa tunned, kui talitad harjumuspärasest teistmoodi või jätad ära midagi, mille järele isutab. Marrit jutustab naer suunurgas loo oma noorpõlvesõbrannast, kes ütles paastu ajaks lahti limonaadist, mida ta hullupööra armastas, ehkki selles pole ühtegi toiduainet, millest loobuma peaks. Või oma vanemast pojast, kui too kümne aasta vanusena otsustas ema-isa paastuajal loobuda mängimast “Angry Birdsi”.
“Igasugune loobumine on vaimne protsess, sest loobumiseks tuleb oma vaimuga tööd teha. Tänapäeva ihadele, tarbimisele ja naudingutele orienteeritud maailmas pole see kerge. Meelepaast on ka looduses ringiuitamine ja puhta õhu hingamine. Või vaikimine, et vabastada igapäevasest koormusest oma kõneorganid, mis tähendab sedagi, et sa sotsiaalmeedias ei toksi ega räägi.
Päris põnev on jälgida, kuidas vaikides ja meediapaastus olles hakkab mõteteski üha vaiksemaks jääma, nii et võibolla vupsab pähe mõni enda omagi!” muheleb Soobik.
Ta soovitab paastu ja muulgi ajal, eriti kui tunned end jämedakoelise tükina, teha 5-10 minutit tühja keha visualisatsiooni.
Tühja keha visualisatsioon: Kujutad ette, et oled täiesti tühi, sul pole ei skeletti, elundeid, lihaseid. Sa paistad täiesti läbi. See teeb pea mõtetest tühjaks ja annab ajule hea impulsi vanadest ühendustest lahti lasta.
Suur paast
Meie pôliskultuuris paastupidamise traditsiooni pole. Elati ju pigem kogu aeg kasinalt ning kevadel, mil juurikad, vili ja soolaliha aidast otsa hakkasid lôppema, polnud toiduga niikuinii priisata. Kevade algust, looduse elujõu ärkamist ja elu taasloomist tähistati aga küll. Urbekuu ehk märtsi 25. päeval, marjapunapäeval – päeva kristlik nimetus paastumaarjapäev lisati rahvakalendrisse hiljem – küpsetati suuri ülepannikooke või laiu karaskeid ning joodi marjapuna ehk punast viina, veini, õlut, toorest muna või söödi jõhvikaid, sest siis ei põletavat päike mustaks ega söövat sääsed. Sellest päevast peale ei tohtinud hommikuti välja minna ilma linnupetet võtmata, see tähendab kolme suutäieta.
Kirikukalendris ongi just kevad pikima paastu aeg. “Nelikümmend päeva kestev suur paast enne ülestõusmispühi on aeg, mil lähed justkui oma sisemistesse salajastesse ruumidesse ja teed seal kevadpuhastuse. See on enda taassuunamine argipäevarajalt ajatutele teemadele, millele kehaline paast kaasa aitab,” mõtiskleb Marrit.
Nädal enne suure paastu algust on lihaga hüvastijätmise pühapäev. Viimast paastueelset nädalat kutsutakse võinädalaks ehk maslenitsaks, millele vastab meie rahvakalendri vastlapäev. See on rõõmus piima- ja munatoodetega hüvastijätmise aeg, mille lõpetab andeksandmise teenistus pühapäeva õhtul, kus nii andeks palutakse kui antakse. Marriti sõnul ei alga paast mitte külmiku tühjakstegemisest, vaid enda võimalikult puhta lehena häälestamisest. Ja järgmisel päeval, alati esmaspäeval, algabki suur paast.
Sarnane kombestik on ka õigeusklikel setudel. Nemad peavad kaheksa päeva enne suurt paastu hingedepäeva ehk surnuaiapüha, neljapäeval paabapraasnikku ning pühapäeval suure paastu saabumist märkivat maaselitsat või maasenitsat ning andeksandmise pühapäeva.
Pea iga aeg on hea
“Nõnda nagu kasitakse kevadel puhtaks tühjaks saanud keldrid ja tubadeski võetakse ette suurpuhastus, nii peaksime sama tegema ka oma kehaga. Just kevad on parim aeg anda talvel täistuuridel töötanud seedimisele puhkust, et saada üle jõuetusest ja väsimusest, puhastuda talve jooksul kehasse jäänud jääkidest ning “sulatada” kehasse kogunenud ja energiat kurnav külm ja lima,” tõdeb mitmetuhande aasta vanuse Tiibeti meditsiini terapeut Silva Soobik. Mõistagi ei tähenda see seda, et kui sa kevadise kehapuhastuse maha magasid pead nüüd järgmist kevadet ootama jääma.
Vanad kogemuspõhised õpetused peavad paastumist kohaseks igal aastaajal, välja arvatud hilissügisel ja talvel, mil seedetuli on kõige tugevam, et meil oleks jõudu olgu krõbeda pakase või vinduva niiskusega hakkama saada. Kui sa seedetule siis paastu näol küttest ilma jätad, hakkab ta põletama ja ründama keha ennast.
Paast, võta see ette mil iganes sobival ajal, võib tähendada kasvõi üksnes seda, et jätad kord nädalas ühel päeval õhtusöögi söömata. Kui nälg siiski silmanägemist võtma kipub ja harja punaseks ajab, on päästerõngaks klaas lonkshaaval joodud sooja köögiviljapuljongit või vürtsiteed törtsu piimaga. Paast võib tähendada ka seda, et loobud mõneks ajaks looma- või linnulihast, kalast, piima- või munatoodetest ehk kõigest sellest, mis on saadud hingavatelt ja elavatelt olenditelt. Ning asendad need muu söögipoolisega: õli, avokaado, hummuse, kõikvõimalike taimsete leivamääretega, letšo, baklažaani ikraa, läätsede, kaun- ja teraviljadega. Või kasvõi seda, et unustad valge jahu ja suhkru. Võimalusi paastumiseks on otsatult.
Andkem siis aeg-ajalt kehale puhkust ja vaimule selginemist. Või nagu nii ilusasti ütleb Marrit Andrejeva: “Paast on nagu oma sisemise toa tuulutamine, akendelt kardinate eest tõmbamine ning värskendava ja puhastava valguse sisselaskmine.”
Tiibeti meditsiini paastusoovitused
• Kuum ja keedetud vesi. Me väriseme, kui meil on külm, sest meie sees on tõusnud tuuleenergia. Soe tekk või tee toovad rahu. Ka kõhusoojust tuleb üleval hoida, eriti paastu ajal, ning kõige paremini teeb seda keedetud kuum või veidi mahajahtunud vesi. Inimene on vaid väljastpoolt 37 kraadi, seestpoolt oleme me soojad üle 40 kraadi. Kui seedetuli külma ja toore vee joomisega maha jahutada, ei suuda seedimine pärast paastumist taaskäivituda. Vanasti oli taludeski külmal ajal veekann kogu aeg pliidiraual ja tuli pliidi all. “Meie kultuuris pole kunagi olnud tohutut vee, ammugi pudelivee joomise hullust. Vee tohutu sisselahmimine kurnab neerusid ja jahutab seedesüsteemi. Normaalkaalus organismile piisab 2-3 klaasist keedetud soojast veest päevas. Kohvijoojad vajavad tiba rohkem. Tavalisest rohkem tasub juua ka paastu ajal. Söök tuleb meelde – joo, oled närviline – joo, tunned igavust – joo,” annab terapeut nõu.
• Kuninglik köögiviljapuljong. Paastu ajal võib alati juua sooja köögiviljapuljongit. Kuumutad juurikad enne keemapanemist selitatud või ehk gheega ja lisad kindlasti sibulat ja küüslauku, sest need on õlikad, küüslauk pealegi antidepressant ning taim, mis sulgeb tuulekanalid. Õhtune tassike rahustab, toidab ega koorma ka seedesüsteemi.
• Smuuti on kurjast. Sest see on külm ja toores. Kui seedimine lisaks veel nõrk on, teeb see välja sama, kui kütaks pliiti tooreste puudega. Sa pigitad torud hoopis ära ehk maks hakkab streikima, kolesterool tõuseb. Aga kui teha smuutit sooja vee ja vürtsidega? “No eks ta natuke parem ole. Siis kütad pliiti küll tooreste puudega, ent valad neile leegi saamiseks sortsu naftat peale,” saan Silvalt vastuseks.
• Argirutiinist vabaks. Paastu oleks mõistlik pidada pikema nädalavahetuse või riigipühade ajal, mil argielu sind ei torgi. Eriti hea oleks sõita üksinda suvekoju looduse rüppe. Kõige lihtsam on paastuda muidugi paastulaagris, kus kohustusi pole ja keskkond toetab. Keskus Men Ling korraldab neid märtsis, aprillis ja mais, kus paastumisele lisaks saad ülevaate oma tervise hetkeseisust, osaleda jooga- ja meditatsioonitundides, kuulata Himaalaja tarkusi toitumisest ja eluviisidest ning uidata Jõõpre kandi looduses.
• Sisenemine ja väljumine. Paast tuleb alustada ja lõpetada sujuvalt. Kui tahad näiteks reede, laupäeva ja pühapäeva ilma tahke toiduta paastuda, alustad esmaspäeval õhtusöögist loobumisega. Sama teed teisipäeval. Edasi jätad ära kas lõuna, või nii hommiku- kui õhtusöögi mõlemad. Reede, laupäeva ja pühapäeva paastud ehk ei söö, küll aga jood köögiviljapuljongit. Esmaspäeval lisad puljongile toidukorrana näiteks õuna, ent mitte toorelt, vaid ahjus küpsetatuna, et see soe ja kõhusõbralik oleks. Ning siis juba aegamööda tahke toidu ja söögikorrad.
• Paastumine ei sobi. Kindlasti ei ole see kohane alaealistele, kelle energiakanalid on alles välja kujunemas. Paastumine on vastunäidustatud ka rasedatele, haigusest kurnatutele ning vanadusest põduratele, kel tule-, vee- ja maaenergia hakkavad kuhtuma – inimene kuivab ära, luud jäävad nõrgaks, seedimine ei tööta, kogu aeg on külm – tuuleenergia aga võimust võtma.
Allikas: Elukogenud arst Adik Levin annab nõu, kuidas alandada oma kehakaalu
Teadlik hingamine aitab äratada intuitsiooni
Alkeemia lugemisnurk | Mineraaliderikas ja kergelt aluseline joogivesi toob tervise ja aitab vältida põletikke
