Naiseks olemine võib tunduda sama loomulik ja lihtne kui hingamine. See justkui on nii seatud ja toimub automaatselt. Siiski, sarnaselt hingamise teadlikule kasutamisele, võimaldab ka naisenergia teadlik kasutamine muuta elu palju ilusamaks, põnevamaks, mängulisemaks ja külluslikumaks. Lihtsalt ja loomulikult õnnestub see vaid neil, kes on kontaktis iseenda sügavaima ürgnaiselikkusega.
Tunnistan, et olen ka ise elanud ilma, et oleksin mõistnud oma naiseks olemise tähtsust, ilma et oleksin seda kuidagi väärtustada osanud. Õnneks ma võin otsustada seda muuta! Ma otsustan vaadata üle, mis on juba olemas, mida sellest olemasolevast kasutusele võtta, mida lihvida ja mis sootuks kõrvale jätta. Teen inventuuri oma naiseksolemise oskuste arsenalis.
Siinkohal luban, et ei süüdista mehi seitsmes surmapatus ja selles, et justkui ei lase nemad meil ennast küllalt naistena tunda. Ei hakka ka arutlema selle üle, kuidas on võimalik töö, pere ja titelappide kõrvalt olla võluv kaaslane. Muidugi on paarisuhtes alati kaks poolt ja üksi on raske tangot tantsida, aga keskendume siin ainult iseenda naiselikule potentsiaalile ja ressursile. Teiste ja maailma süüdistamine on vaid iseenda tegevusele või tegevusetusele vabanduste, õigustuste ja ettekäänete leidmiseks. Küsimus on soovis, eesmärgis, tahtes ja sinu otsuses. Siis on kõik võimalik- ka vanade mustrite, uskumuste ja harjumuste muutmine. Ka mittesobivatest suhetest väljumine või nende muutmine. Naiseks olemise kunst on meie enda kätes, südames, kõhus, silmades, kõrvades, kõnnakus ja hääles!
Anatoli Nekrassov ütleb, et naise elu mõte on olla naine. Kas pole lihtne?! Samas ei tähenda veel naise keha naiseks olemist. See on tegelikult väga keeruline ülesanne, mis ühendab endas nii tütreks, emaks, abikaasaks, armastajaks kui veel miljoniks pisikeseks erinevaks rolliks kehastumist päevast päeva ja ööst öösse. Tark, teadlik ja loominguline naine oskab leida igas olukorras just selle õige naiseks olemise vormi, sellega kontaktis olla ja näidata selle päikseliseimat poolt. See ei ole kindlasti lihtne kunst, kuid treenitav.
Osho järgi tuleb naist armastada, mitte püüda mõista. Tõenäoliselt ongi see parim soovitus meestele, kuidas naistesse suhtuda, sest naise lahtiseletamine viib sageli keerukatesse arutlustesse ja lõppeb fiaskoga. Naises on liialt palju maagilisust, et seda ühe valemiga vormistada.
Clarissa Pinkola Estes oma raamatus “Naised kes jooksevad huntidega” ütleb, et traditsiooniline psühholoogia jääb jänni, kui peab sügavamalt käsitlema naisterahva olemust: tema arhetüüpset, vaistlikku, seksuaalset ja tsüklilist omapära, tema arenguteed, naiselikku tarkust ja loovustuld. Ta räägib Ürgnaisest. See on elutervete vaistudega naine, kes ei lase end hirmutada, ei jää oma arengus seisma, ei mineta oma inspiratiivsust ega vaimuelevust, ta ei kaota hingeküllust ega tähendusrikkust, ta ei lange häbisse, ta ei turtsu ega särtsu, ta ei mängi lehtsaba ega kleepu kellegi külge, ta ei kaota loovust, ta ei tunne end jõuetuna, ta ei kõhkle alatasa ega värise, ta ei lähe ummikusse, ta julgeb lõpuni minna, ta ei soovi loobuda oma loovast elust kellegi kasuks. Ta ei eralda end kaitsekraaviga oma semudest, töökaaslastest ega sõpradest, ta ei mõtlegi taluda oma elurütmi segilöömist, ta ei põgene iseenda eest, ta pole inertne ega ebakindel, ta ei löö vankuma, ta suudab kõndida omapead ja aduda oma piire…
Kas pole kaunis?! Usun, et see on suurepärane ja täiesti teostatav. Meile on antud kaasa täiuslik pakett – see tuleb lihtsalt endas üles leida ja tööle panna.
Katrin Saali Saul, holistiline psühhoterapeut ja koolitaja, saanud inspiratsiooni just sellest kaunist Estes´i raamatust, on uurinud süvitsi naiseks olemise teemat. Saanud algtõuke Robert Moore’i kirjeldatud meeste arhetüüpide ja nende varjupoolte uurimisest ning innustatuna Larissa Renari akadeemia naiselikkuse seisundite õpitubadest, tuginedes iseenda elukogemusele ja 15 aastasele psühholoogilise nõustaja ja psühhoterapeudi kogemusele on ta oma nägemuse koondanud õpitubade sarja “Naiseks olemise kunst”. Katrin läheneb naise olemusele nelja arhetüübi ehk algkuju ja nende varjupoolte kaudu.
Ta nimetab neid arhetüüpe naiselikkuse nurgakivideks, mis loovad tasakaaluka naise hingeelu süvastruktuurid. Nii elab iga naise sees:
• elurõõmus, mänguline, naerune, muretu Tüdruk;
• sensuaalne, seksuaalne, tabamatult müstiline, naudingutealdis Armastaja;
• hoolitsev, emalik, majapidamist haldav ja valdav Perenaine;
• enda väärikust teadev, tark ja õiglane Kuninganna.
Kõigil neil arhetüüpidel on ka oma varjupooled. Näiteks, kui Perenaine hoolitseb liiga palju, andes midagi vastu võtmata, siis saab temast kanaema, kes äärmuslikel juhtudel hakkab emaarmstusega lämmatama. Kui ta vastupidi aga üldse ei hooli, siis muutub ta rongaemaks.
Liialdades Armastaja energiaga võib naine muutuda prostituudiks, üle võlli minnes suisa nümfomaaniks, kuid seda energiat üldse mitte kasutades jääda nunna, neitsi või poissnaise energiasse.
Elurõõmsast Tüdrukust võib mõnikord järel olla vaid inetu pardipoeg, kes tunneb, et ta pole midagi väärt või et ta kuhugi ei kuulu. Samas, tütarlapse muretuse ja lustiga liiale minnes kaldub see inimene juba amatsooni energiasse või naiivsusesse takerdudes muutuda naiivitariks.
Kui tark Kuninganna on andnud oma trooni kurjale jääkuningannale või upsakale printsessile herneteral, siis tekib külm ja kalkuleeriv käskijanna, kes kedagi teenida ei soovi, vaid ainult ise ümmardatud soovib olla.
Armastaja arhetüüp aktiveerub naises seoses tema seksuaalse olemusega, tütarlaps kannab endas emotsionaalset energiat, perenaine tegeleb elu praktiliste ja materiaalsete aspektiga ja kuninganna pärusmaaks on intellektuaalsed väljakutsed.
Nii võibki juhtuda, et naine jääb mingisse valdkonda justkui kinni – kõige sagedamini sünnib seda just perenaise energiaga. Naine muutub liiga maiseks, pöörab liiga palju tähelepanu praktilisele elule ning nii võib juhtuda, et temast saab Täitmatu Naine (nagu muinasjutus Vähk ja Täitmatu Naine, kus naine polnud millegagi rahul, mis tal tänu mehele oli ja märkas vaid seda, mis tal puudu oli). Üleliia perenaiselikud naised unustavad teiste vajaduste eest hoolitsedes tihti aga iseenda eest hoolitsemise ära ja nii juhtubki, et eluraskustega rinda pistes on tütarlapse ja armastaja arhetüübid varjusurma vaakunud ning elujõuliste ja rõõmupakkuvate arhetüüpide asemel võimutsevad hoopis nende varjupooled.
Igal arhetüübil on vaid talle omane välimus, riided, soeng, ehted, hääl, käitumine. Iga arhetüüp kutsub esile teistes inimestes teatud reaktsioone. Tütarlast ja armastajat armastatakse, perenaist ja kuningannat austatakse. Kui su elus on liig vähe armastust, siis tasub pisut mõelda, kas sa just tütarlapse või armastaja arhetüübi varjupooltes liiga kinni pole, kui aga sa ei oska ära teenida oma kaaslaste austust, peaks ilmselt vaagima ega juhtumisi näiteks sinus kuningannalikku eneseväärikust ja enesekindlust vajaka jää.
Arhetüüpidega tegelemine tähendab eelkõige nende põhiolemuse üle mõtisklemist ning paralleelide ja seoste loomist oma eluga. Kui palju me oskame neid erinevaid energiaid oma elus kasutada ja kas nad aktiveeruvad õigetel eluhetkedel ning olukordades?
Mina otsustasin sellel kevadel aktiveerida endas Armastaja, sest praktilise ja asjaliku naisena olin selle endas kuskile kaotanud. Armastaja õpituba oli selle taasleidmiseks just nagu loodud. See teema on nõukogude ajal üles sirgunud naistele vast kõige kättesaamatum olnud, sest vastavat kirjandust ei olnud, filme ammugi mitte ja seksist rääkimine oli tabu. Nõukogudenaisestumine viis meie emadelt armastaja arhetüübile omase sensuaalsuse ja nii ei ole praegustel küpsetel emadel ja naistel olnud võimalust kuskilt õppida harmoonilist armastajaks olemist. Ometi on see oskus nii väga oluline selleks, et luua uusi suhteid, et hoida erksana pikaajalist suhet, et osata vastu võtta naudinguid ja nautida, et tuua igapäevaellu kirge, rõõmu ja põnevust.
Arengupsühholoogia järgi algab seksuaalsuse areng juba päris varakult, siis kui laps kogeb kontakti oma emaga. Kolmeaastaseks saades oskab laps juba määratleda ennast poisi või tüdrukuna ja siis tekib ka esimene huvi erinevate kehaosade ja sugude erinevuse vastu. Eelteismeeas (10-12a.) ärkab seksuaalsus ja asutakse ka lähedussuhteid nö. treenima. Seega on seksuaalsuse arengus oluline osa vanematel, kes peaks väärtustama seksuaalsust nagu iga teist eluvaldkonda ja püüdma last säästa mõttetust valehäbist seksuaalsusega seotud teemade suhtes.
Meie töötoas selgus, et seitsmest osalejast ei olnud kedagi, kes oleks saanud õppida armastajaks olemist oma ema eeskuju kaudu. Siis läkski kogu päev täie ette, et erinevate teooriate, praktikate, kogemiste ja arutelude kaudu mõista ja ellu äratada see poolus endas. Katrin Saali Saul oma isiksusega on justki loodud seda teemat käsitlema. Temast õhkub tohutut naiselikkust, tarkust, pehmust, eneseteadlikkust ja müstilisust. Vestluses selgub, et kuigi temal on olnud õnne armastajaks ja üldse naiseks olemist oma venelannast emalt õppida, siis on ta siiski ise teadlikult selle teemaga arhetüüpide kaudu tegelenud juba aastaid ning nüüd toimib kogu see süsteem tasukaalustatult juba üsnagi automaatselt.
Põnevate harjutuste ja katsetuste kaudu selgub, et naisel on tohutu suur arsenal loomuomaseid tööriistu, mida enda kasuks tööle panna. Et olla veetlev ei pea omama piitspeenikest taljet, ülilopsakat büsti ega missi naeratust. Ammugi mitte pole vaja endast ülitarka muljet jätta! Uuringud on välja selgitanud, et pikema kontakti loomiseks on jutu sisul väiksem kui 10% osatähtsus. Ülejäänud osa mängib hääl, pilk ja olek. Ehk siis sageli on olulisem sellest, mida sa ütled, see viis, kuidas sa seda ütled. Seda, kuidas kasutada ära häält, puudutust, naeratust, pilku, liikumist ja hingamist saab aga õppida.
Katrin rõhutab naise seksuaalsuse ja sensuaalsuse hädavajalikkust suhte loomise, hoidmise ja taasloomise juures. Tema nimetab seda huikamiseks. Kuigi näib, et mees teeb esimese lähenemiskatse, on siiski tavaliselt naine see, kes mitteverbaalse suhtlemise teel julgustab meest lähenema ja vallutama. See julgustamine on nii imepisike, peaaegu nähtamatu kutse, mis on peidetud pilku, häälde ja olekusse. Seda huikamist ei tohi ka suhte arenedes ära unustada vaid huigata ikka uuesti ja uuesti. Teritan erinevaid meeli ja tajusid nagu teritaks vana nüri pliiatsit. Saan aru, et see pliiats on täpselt nii nüri, kui nüriks lubame ise tal igapäevaelu rutiinis minna. Sensuaalsust ja seksikust saab ise tekitada, mitte loota, et see kuskilt meile peale tuleb või osaks langeb. Ainult nii on võimalik ise oma elu nauditavamaks ja täisväärtuslikumaks muuta. Aga diivanil tukkuv konserveerunud mees on siiski üldjuhul naise külmunud sisemaailma peegeldus. Sellisel juhul tuleks uurida ja mõelda, miks on meil vaja oma sisemaailma talveunes hoida ja kas see on ainuke võimalik eksisteerimisviis.
Katrini eestvedamisel viime läbi huvitavaid harjutusi, mis kõrvaltvaatajale võivad tunduda lausa shamanistlikud või nõiduslikud, kuid armastaja energiaga kontaktis olles tundub see väga loomulik. Liidan oma naiseks olemise oskuste arsenali naeratava pilgu, maagilise hääle, salapärasuse, julguse nautida ja tuleleegi kuskile kõhu alaosasse.
Oluline on lisaks naiseks olemise omaduste ja avaldumisvormide teadvustamisele ka oskus neid õigel ajal ja õiges kohas ellu äratada. Üks ei saa läbi teiseta. Nii rõhutab ka Katrin, et vaid kõik arhetüübid koos tekitavad meist ühe harmoonilise terviku. Ja uskuge või mitte, ehk on hoopis Perenaine see, kes hoolitsedes iseenda ja oma partneri vajaduste eest teab, millal Armastaja endas välja kutsuda. Mehed vajavad samavõrdselt Armastaja lummaga ka Perenaise soojust ja hubasust, hoolitsust ja hoidmist. Naine Perenaisena kannab endas maa energiat – kõik, mis sa seemnena maha paned, läheb kasvama. Eks me laseme oma aeda mõnikord kasvama rõõmu, armastuse ja enesekindluse asemel hirmu, mured ja kahtlused. Kuid seal, kus kasvavad hirmu, mure, kurbuse ja viha taimed, Armastaja ja Tütarlaps ei jaluta.
Jah, ideaalis otsivad mehed naisest (ise arhetüüpidest küll sealjuures midagi teadmata) just tüdruku elurõõmu, armastaja seksuaalsust, perenaise hoolivust ja kuninganna väärikust. Sellele loogikale toetudes võib ju ka nii väita, et kui mees lahkub (pikaajalisest) suhtest, siis ei otsi ta just ilmtingimata uut naist, vaid seda arhetüüpi, mis ta omas naises puudu oli, ent ilma milleta mees oma elu enam elada ei suuda.
Olen absoluutselt nõus Katriniga, kes päeva alustuseks ütles, et ta jumaldab naisi. Tõepoolest naised – me oleme küll keerulised, kuid ülimalt suurepärased ja võrratult armastusväärsed! Selleks, et elada elu kui kunsti, on vaja äratada endas kaaluva ja ratsionaalse mõistuse kõrval kõik oma meeled. Sest mida sensuaalsemad oleme, seda suurem on tõenäosus kogeda naudingut kõigest, mida tajume.
Saan kaasa veel suurema kingituse, kui oleksin osanud oodata – armudes naisesse iseeneses suureneb mu eneseusk ja enesearmastus ning ainult nii on võimalik armastust ligi tõmmata, sest miks peaks keegi teine meid armastama, kui me ise seda teha ei suuda!
Autor: Margit Ivanov
