Minu lugu. Ole realistlik. Tee midagi, et imed juhtuks
Elu vallalisena nägi minu jaoks välja järgmine. Olen kena, karismaatiline naine, pisikest kasvu, naiseliku figuuriga, oliivikarva naha ja vallatult lokkis tumedate juustega. Ma armastan inimesi meeletult ja mul on suur vajadus olla inimeste seas. Ma vihkasin, vihkasin, vihkasin üksiolemist. Kuid ometigi, selleks ajaks, kui olin jõudnud neljakümnenda sünnipäeva künnisele, kuulusin ma täiel määral Ameerikas kõige kiiremini kasvavasse inimgruppi – “need, kes ei abiellu iial”. Mul polnud raskusi meeste leidmisega. Minu alatine lemmiknõuanne oma sõbrannadele oli see vana ütlus “Mehed on nagu bussid, iga kümne minuti pärast tuleb uus”. Teisisõnu, ära kurvasta liiga palju, kui nad sulle pettumuse valmistavad. Ja uskuge mind, ma ütlesin seda enda kogemuste põhjal.
Kui olin üheksateistkümneaastane, ütles mu tollane poissõber mulle, et see oleks küll traagiline, kui minusugusel hoolival ja hoolitseval natuuril poleks lapsi. Ta sõnad jäid mind kummitama, aga aastad aina möödusid (tikk-takk, tikk-takk). Olin hilistes kolmekümnendates, just lõpetanud kooli, et saada psühhoterapeudiks, kui sattusin lugema Gail Sheehy äsja ilmunud raamatut “New Passages”. Selles raamatus pühendab ta terve peatüki naistele, kes lükkavad laste saamist muudkui edasi, nii nagu minagi. Ta tsiteerib üht naistearsti, kes nimetab seda nähtust “naiste pettekujutelmaks … nad saavad neljakümnendates aastates kibeda pettumuse osaliseks”. Mu süda jättis löögi vahele. Ma teadsin, et sama on juhtumas ka minuga ja et ma olin end lihtsalt lollitanud.
Vähemalt korra nädalas küsiti minult, kas ma polegi olnud kunagi abielus ja et miks siis, et mis siis viga on? See mõjus alati väga alandavalt. Olin aastaid rääkinud, et põhjuseks on see, et ma pole leidnud õiget inimest. Lõppude lõpuks aga hakkasin sisimas mõtlema, et äkki oli asi selles, et mina ise polnud kunagi olnud see õige inimene. Proovisin aru saada, mis mul viga on. Ise annan iga päev teistele nõu, kuidas luua suurepäraseid suhteid, kuid samas ootab mind ennast igal õhtul ikka ja endiselt tühi korter. Miks keegi mulle abieluettepanekut ei tee? Miks ükski mees ei soovi, et oleksin ta laste ema? Jumal küll, asi oleks pisutki parem, kui oleksin vähemalt lahutatud. Siis saaksin öelda, et keegi ikka tahtis mind, ainult et sellest ei tulnud midagi välja.
Minu käitumismuster oli kogu aeg olnud selline, et valisin alati kättesaamatud mehed: ükskõik, mis tüüpi, millise kehakuju, kasvu, nahavärvi või professionaalsete oskustega või ilma – peamine, et see oleks ilmvõimatu armulugu. Olin kui magnet abielumeestele, töönarkomaanidele, alkohoolikutele, neile, kes enda sidumist ja püsivaid suhteid kartsid, või geimeestele, kes soovisid lihtsalt seigelda. Ja kuna töötasin aastaid kunstiterapeudina endiste vangidega, siis näisin võluvat heteromehi, kes olid kas teel vanglasse või sealt välja. Kõik need mehed leidsid, et olen köitev ja võluv ning olid valmis minu vallutamiseks tegema märkimisväärseid pingutusi. Ma soovin, et saaksin teile öelda, et vallaliste meeste jaoks polnud ma lihtsalt huvitav või atraktiivne või … midagi muud. Kuid tegelikult, vabu mehi ma peaaegu ei kohanudki, nii et mul pole aimugi, mida nemad oleksid minust arvanud. Ja kõigest sellest tulenevalt olin päris pikalt üksi.
Mõnikord andsin alla ja lasin end tõmmata järjekordsesse draamasse, mis mitte kuhugi ei viinud, ainult põhjustas halba enesetunnet. Siunasin end luuseritega sidumise pärast, kuid näis, et see oligi ainuke alternatiiv üksiolekule. Ja nagu ma juba enne teile mainisin, ma vihkasin üksiolemist. Liigagi sageli tabasin end suhtlemast mõne mehega, kellest ma lugu ei pidanud, lastes end pimestada tema vankumatust kirest minu vastu. Ja mõni harv meesterahvas, keda austasin ja kes oli ka vaba, libises mul tavaliselt sõrmede vahelt minema. Ta oli alati teel kuhugi mujale.
Lõpuks, oma neljakümne esimese sünnipäeva eel kohtasin ma stiilset ja väljapeetud vanemat härrasmeest Danieli. Ta oli lesk ja tema abikaasa, kellega ta oli abielus olnud kakskümmend aastat, oli mõni kuu enne meie kohtumist siit ilmast lahkunud. Mees nägi hea välja, oli lahke, edukas, vaimsete huvidega, heatujuline ja väga-väga hooliv. Ta ütles mulle ikka ja jälle, kui ilus ja tark ma olen, ning nägi palju vaeva, et mulle meele järele olla. Ja ma arvasin, et seekord panin ometigi täppi, ignoreerides kõiki neid märke, mis viitasid, et tegelikult oli tegemist n-ö üleminekusuhtega peale pika õnneliku abielu lõppemist. Mina ei kohtunud peale tema enam kellegagi, kuid temal oli veel mitu sõbrannat, kellega ta aega veetis. Mina muudkui ootasin, et küll talle mõistus pähe tuleb! Võibolla ei uskunud ma oma südames, et kunagi üldse kogen õnne, mida tegelikult ootasin. Seega, vaatamata sellele, et ta ainult mulle ei pühendunud, teesklesin edasi, et olen niimoodi õnnelik. Lõppude lõpuks oli see suur samm edasi võrreldes meestega, kellega enne kohtamas käisin. Näiteks võrreldes tollega, kes arvas, et minu vastu “hea” olemine hõlmab endas seda, et ta lubab mul enda äraolekul kasse toita. Kui ta siis vana-aastaõhtuks ühe teise naise välja kutsus, sain ma lõpuks asjast aru. Daniel jäi viimaseks kättesaamatuks meheks, kellega suhteid luua püüdsin.
Kohtumine “Õige” mehega
Nüüd liikugem ajas tagasi aastasse 1992. Käisin kohtamas Williamiga, kelle olin leidnud tutvumiskuulutuse kaudu. Ta tundus olevat sümpaatne mees, just selline nagu otsisin – tark, loov, armas, kindla töökohaga. Ta maksis alati arve neis kenades restoranides, kuhu ta mind sööma viis. Olin kui seitsmendas taevas. Ma ei teadnud veel, et Willam oli nii-öelda vihasõltlane. Sellest sain teada alles hiljem.
Ükskord kutsus üks sõber mind vaimsuseteemalisele koosviibimisele ja mina kutsusin omamakorda kaasa ka Williami. Williamil polnud mingitki huvi vaimsete teemade vastu või oli tal seda umbes sama palju kui mul vöölaste paljunemisharjumuste vastu. Kuid kui mees tahab naist voodisse meelitada, õnnestub tal punkte skoorida just sellega, et käib naisega kaasas üritustel, mis naist huvitavad, ning sellest oli William vägagi teadlik.
Sõitsime koos kohale ja helistasime uksekella. Ukse avas mees, kelle nimi oli Mark. Sõbralikult ja külalislahkelt palus ta meil liituda elutoas oleva seltskonnaga. Kuigi Mark ei lasknud sel eriti välja paista, näis mulle, et meeldin talle. Tema pikemalt pidama jäänud pilk reetis ta huvi minu vastu. Tundsin, et olen meelitatud ning põnevil. Ma ei üllatunud, kui ta kaks päeva hiljem mulle helistas. Meie esimene kohting Markiga oli tema sõbra pulmas käimine. Pidu peeti sõbra kodus. Olime nii haaratud omavahelisest vestlusest, et vaevu märkasime pruuti ja peigmeest. Pärastpoole läksime tantsima. Kinnitasin Markile, et minu suhe Williamiga pole midagi erilist ja tõsist. Veensin teda, et võin nende mõlemaga kohtuda. See kestis kaks kuud ja siis valisin siiski Marki asemel Williami. Nüüd hiljem järele mõeldes saan aru, miks Markil minna lasin, ta ei sobinud tollal selle “õige mehe” kuvandiga, mis eksisteeris minu peas. Ja ka ajastus polnud õige. Põhjuseid oli mitmeid, üks neist ka see, et ma polnud veel teatud mõttes piisavalt küps. Aasta hiljem helistas Mark mulle täiesti ootamatult. Ma polnud temast midagi kuulnud pärast meie kurbloolist vestlust teemal “me ei saa enam kohtuda”. Pärast Williamist lahkuminekut oli tulnud juba uus “buss” ja ma käisin kohtamas ühe teise mehega. Ja taas kord, kuna ma ei pidanud suhet tolle mehega millekski eriliseks, nõustusin Markiga aega veetma. Kuid juba kahe nädala möödudes sain aru, et pean suhtlemise Markiga lõpetama, sest ma polnud siiski talle pühendunud.
Järgmise kuue aasta jooksul mõtlesin ma aeg-ajalt Markist. Arutlesin, et mida ta teeb ja kas ta enam ongi vallaline. Ja kas ta ka minule mõtleb. Iga kord, kui üks suhe oli lõppenud ja uut polnud veel alanud, mängisin mõttega, et helistan õige talle. Kuid ei teinud seda.
Kuus aastat hiljem
Detsember 1998. Pärast seda, kui mind oli tabanud hetkeline valgustumine, et suhe leseks jäänud Danieliga on poolik (ehk sain aru, et pärast pool aastat kestnud kohtinguid ei tule seda koosveedetud vana aasta lõppu: no küll on ikka pikad juhtmed mul!), tegin seda, mida naised ikka teevad. Helistasin oma parimale sõbrannale, et haliseda. Ja ainus, mida ma temalt ootasin, oli nõustumine, et Daniel ja ka teised mehed on eksiteel. Selle asemel küsis tema minult, et mida ma tegelikult väldin, eelistades üksiolekut. See küsimus ehmatas mind. Olin nii kaua aega igatsenud head, pühendunud partnerlussuhet mehega, keda armastan ja austan, et mulle polnud korrakski pähe turgatanud, et tegelikult eelistan üksindust. See küsimus ärritas mind, kuid samas pidin ma tunnistama, et selles oli tõetera sees. Mida enam ma selle üle mõtlesin, seda enam jõudsin ma järeldusele, et armastan vabadust, sõltumata sellest, et väidan vastupidist. Mulle meeldib sõltumatus. Mulle meeldib valikuvabadus. Tegelikult pidin tunnistama, et mind hirmutas emotsionaalne sõltuvus ja see potentsiaalne valu, kui mind maha jäetakse.
Seejärel sai minust omaenda kogemuste põhjal psühhoterapeut. Aitasin teistel terveneda, toetudes sellele, kuidas olin viimased viisteist aastat ise endaga toime tulnud. Uskuge mind, selleks ajaks olid mul enamik oma probleeme selged ning vastused käes mind vaevanud küsimustele ja dilemmadele. Vaatamata sellele polnud ma neid vastuseid veel täiel määral omaenda elus rakendama hakanud. Ma polnud veel valmis kogu naha ja karvadega riskima, et end armastuse hoolde usaldada. Püüdsin ikka veel kaitsta end pettumuse eest nii, nagu olin teinud seda lapsepõlves. Kogu see aeg, mil piinlesin ja virisesin armastuse puudumise pärast, olin tegelikult liiga hirmul, et oma südant avada ja sadulasse hüpata.
Enese avamine
Võid endaga aastaid tööd teha ja äkki ütleb keegi vaid mingi üheainsa asja ning su ees avaneb kogu universum. Lihtne küsimus, mille esitas mu sõber, avas minu jaoks ukse põhjalikku enesesse süüvimise perioodi. Ma ei saanud enam jätkata, süüdistades teisi – vanemaid, mehi, olukordi. Juba aastaid oli selle “õige” mehe kohtamise soov olnud keskseks draamaks minu elus. Lõpuks sain ma aru, mis vahe on millegi tahtmisel ja tegelikul valmisolekul. Mu vastumeelsus end armastusele avada vähenes, kui tunnistasin oma seni varjul olnud suhtumiste ning probleemide olemasolu. Esmakordselt oma täiskasvanuelu jooksul avasin end võimalusele luua selline suhe, milles on pühendumist, romantikat ja tõelist armastust. Olin just tööalaselt saavutanud väga häid tulemusi, olles seadnud endale selged ja reaalsed eesmärgid, ja ma otsustasin sama meetodit kasutada selle “õige” leidmiseks.
Helistasin kohe sõbrannale, et oma otsusest rääkida. “Naomi,” ütlesin ma, “ma kavatsen olla oma sünnipäevaks juba kihlatud.” “Super!” vastas ta ja jätkas ühe hingetõmbega vestlust, nagu oleks see juba kahtlemata kindel. Nüüd meenutades näen, et tema uskus minu suutlikkusse oma elu muuta ja see oli minu jaoks sel hetkel ülioluline. Tänu sõpradele saame harjutada suhtlemist, mis on täis armastust. Nad julgustavad ja toetavad, seistes meiega koos uute tulevikuväljavaadete eest. Nemad hoiavad seda nägemust, mille poole oleme teel, pannes meid vastutama oma valikute eest sel rajal. Minu kaks kõige paremat sõpra, Naomi ja Jennifer, olid hindamatud kaaslased minu armastuse otsingutes. Mu (kriitilise tähtsusega) sünnipäevani oli jäänud vaevalt kaheksa ja pool kuud. Mul polnud ühtegi abikaasakandidaati, veel vähem ideaalset kandidaati. Sellele vaatamata hakkasin ma käituma nii, nagu mu väited vastaksid tõele.
Mu elu muutus järgmise kuu jooksul täielikult. Meil oli Danieliga väga aus vestlus; panime mõlemad kaardid lauale. Arutasime, mida elult soovime, ja otsustasime sõpradena lahku minna. Rääkisin kõik südamelt ära ka meestega, kellega olin eelnevalt flirtinud. Need vestlused tõid selgust ja ühel juhul ka sõprussuhte lõppemise. Uus unistus tundus põhinevat lihtsalt romantilisel lootusel, tundus, et ka see võib lõppeda sellega, et leian kellegi, kes jälle pole tegelikult vaba. Ja viimasena jätsin hüvasti viimased viisaastat kestnud suhtega. Püüdsin sel ajal ka igal hommikul mediteerida, mis tähendas põhimõtteliselt mõnda minutit vaikuses istumist, enne kui jooksin taas oma tohutu hulga ülesannetega ülekoormatud päevaplaani jätkama. Nägin, kuidas alguses hakkas mõte mediteerimise asemel kohe tegelema tegemist ootavate tööde nimekirjaga, püüdsin hingata sügavamalt ja leida endas üles mingigi keskme. Kuigi sisenemises vaikusesse, nagu selle kohta mõnikord öeldakse, polnud iseenesest midagi uut, andis see mulle ometigi uut inspiratsiooni, selgust ja intuitiivseid juhiseid edaspidiseks. Järgisin kõhklevalt neid juhiseid, ise pidevalt kaheldes, et ega ma neid “äkki ise välja ei mõtle” või kas tõesti juhitakse mind astuma teatud samme, et liikuda edasi kindlas suunas. Nii või teisiti, järele mõeldes näis saadud juhatus piisavalt hea, et selle järgi tegutsema asuda ning nii ma tegingi.
Veetsin laupäevaõhtud kodus ja sorteerisin oma asju, põletasin vanu armastuskirju ja kustutasin vanu meile, mida olin salvestanud selleks, et tunneksin end vähem üksikuna. Andsin ära eelnevatelt armsamatelt saadud ehted ja loobusin kõigist piltidest, millelt kiirgas üksindust, kurbust või eraldatust ning asendasin need rõõmu, armastust ja harmooniat kandvatega. Täitsin leht lehe haaval oma enne puutumatuna lebanud päevikut, analüüsides põhjalikult omaenda otsustel põhineva üksinduse põhjusi, kuigi olin endale väitnud vastupidist. Oli keeruline oma minevikust lahti lasta enne, kui uus suhe polnud endast veel elumärki andnud. Mind muutis rahutuks ka see, et pidin loobuma sellest kujutluspildist, mis mul endast oli – oma senisest minapildist, oma senisest identiteedist. Vabanemine nii paljudest asjadest, millega end inimesena defineerinud olin, jättis järgi suure tühimiku, mis tekitas õõnsa tunde. Kuid ma tõesti usun, et kui soovid oma elus midagi suurt korda saata ja tahad ellu viia suuri muutusi, tuleb õppida hakkama saama nende “vaheperioodidega”. Need on perioodid, mil lased senistest elumustritest lahti, et uus saaks võimalikuks.
Selle õige leidmine
Veebruaris avastasin end taas Markile mõtlemast. Otsustasin, et ei helista talle, sest see tundus vale. Ja siis ühel pühapäeval läksin taas kirikusse, kus olin viimased kümme aastat teenistustel käinud. Ma polnud kordagi selle aja jooksul seal Marki kohanud. Minu teada ta isegi ei teadnud seda kirikut. Seisin parajasti väljas ja rääkisin sõbraga juttu, samal ajal kui mitusada inimest mööda parkimisplatsi ringi saalis. Märkasin Marki, kes sammus minu poole. Lõin araks ja pöörasin ennast kõrvale, kõhklesin seni, kuni ta oli silmapiirilt kadunud – selleks hetkeks, kui olin julgust kogunud ja pilgu tõstsin, oli ta kadunud. “Nojah, ju see polnud siis määratud juhtuma,” pomisesin, et pettumust varjata.
Kaks nädalat hiljem vestlesin ühe sõbrannaga telefoni teel. Kaebasin talle, et vaatamata mu uutele kavatsustele ja sisemistele muutustele polnud ma sammugi lähemal “selle õige” leidmisele. Hakkasin kannatamatuks muutuma. Märtsikuu hakkas lõppema ja mu enda pandud tähtaeg oli lähedal! Sõbranna soovitas mul kohtinguleheküljele konto teha, sest tema oli tutvunud selle kaudu mitme huvitava inimesega. Mina polnud kunagi varem nii avalikult meestega kohtinguid otsinud, kuid nüüd otsustasin seda proovida. Ta õpetas, kuidas seda lehekülge kasutada. Kui ma olin sisse loginud, ehmatasin, kui nägin, et sellel lehel on ligi veerand miljonit kasutajat, kes kõik otsivad ühel või teisel moel armastust. Pärast seda, kui olin sisestanud vanuse, religiooni ja muud eelistused, osutus kogu sellest hulgast sobivaks üksnes 80 meest. Kõik profiilid olid anonüümsed, mõningad koos fotodega, aga enamik neist ilma. Nimed ja täpsemalt iseloomustav info puudus.
Neid tutvustusi lugedes tekitas üks neist minus suuremat huvi. See mees uskus sama, mida minagi, et me kõik oleme omavahel ühenduses ja seega osa üksteisest. Tema kirjeldus endast jättis mulje, et tegu on harmoonilise, õnneliku ja eduka mehega. Otsustasin talle vastata. Kritseldasin kiiresti kohmaka meili endast; tundsin end tobedana. Seejärel vaatasin veelkord läbi kõik teised valikud. Ühe teise mehe profiilist õhkuv kuiv ja sarkastiline huumor pani mind muigama, aga kui üritasin talle vastata, jooksis mu arvuti kokku. Kuna olen tehnilistes asjades väga kärsitu, siis lülitasin arvuti lihtsalt välja ja heitsin magama ning teine kiri, mille kirjutamist olin alustanud, kustus ära. Järgmisel õhtul lülitasin arvuti sisse ja vaatasin oma meile. Mees, kellele kirja ära olin saatnud, oli mulle vastanud. Imestunult jõllitasin tema nime, mis asus sulgudes, tema meiliaadressi ees. See mees oli Mark. “Otse loomulikult,” mõtlesin ma, “tõesti suurepärane.” Mark ei teadnud, et tegu on minuga, kuna meiliaadressist seda välja lugeda ei saanud ja ta kirjutas mulle, nagu kirjutanuks ta võõrale inimesele. Vastasin talle soojalt nagu vanale sõbrale ja paljastasin talle, kellega tegu. Nädalaid hiljem tunnistas Mark mulle, et ta oli minu meili lugedes niivõrd üllatunud, et kukkus sõna otseses mõttes toolilt maha. Pärast seda, kui ta oli end kogunud, helistas ta mulle ja kutsus mind kohvikusse – ta kinnitas, et poleks iial sellist sammu astunud, kui meie kokkusaamine poleks äsja toimunu valguses justkui juba ette määratud olnud. Mark on mees, kes teab oma väärtust ja kuna olin talle eelnevalt kahel korral ära öelnud, siis poleks ta mind muidu enam välja kutsunud. Ja nagu ta hiljem tunnistas, märkas ka tema mind tookord seal kiriku juures parkimisplatsil, kuid ei teinud minust meelega välja. Nagu näete, oli vaja väikest imet, et meid taas kokku viia.
Mõni päev hiljem istusin juba selle sümpaatse, lahke ja kena mehe vastas ning nautisin tassikest kofeiinivaba kohvi. Pärast seda, kui olin tunnikese temaga koos veetnud, oli mulle selge, et tema ongi see mees, kellest saab minu abikaasa. Enam ei kartnud ma armastust. Koju jõudes saatsin kohe oma kahele sõbrannale, kes mind toetanud olid, meili, et olin just kohtunud mehega, kellega ma abiellun. Ja nii see ka läks, kaks kuud hiljem, maikuu viimasel päeval, tegi Mark mulle abieluettepaneku. Kaheksa nädalat enne minu sünnipäeva! Praeguseks oleme Markiga koos elanud peaaegu neli aastat. Meid on õnnistatud ilusa tütrekesega, kes sündis 2000. aastal, natuke enne tänupühi – minu esimene lapsuke, kelle sünnitasin alles 43-aastaselt.
Meie kursus
Suur kuristik võib laiuda ideaalse kaaslase leidmise soovi ning tegeliku valmisoleku vahel olla avatud, kui see partner ilmubki su ellu. Meie käesoleva kursuse eesmärk on see kuristik ületada. Õpime selle kursuse käigus, kuidas realiseerida oma soovi armastada ja olla armastatud; see kursus sisaldab selleks selgeid ja konkreetseid nõuandeid. Käesoleva kursuse loomisel olen kasutanud paljuski enda kogemusi sel teekonnal. Samuti paljude teiste omi, keda olen edukalt aidanud. Litsentseeritud psühhoterapeudina olen saanud rakendada kõiki neid kogemusi, mida olen aastate jooksul nii saanud kui ka näinud, mis hõlmavad endas nii psühholoogilisi tervenemisi kui ka spirituaalset transformatsiooni – nende põhjal olen loonud meetodi, mis on kõigile mõistetav, efektiivne ning psühholoogiliselt turvaline.
Tee armastuse juurde võib olla pikk ja käänuline. See võib olla pikitud valede pöörete, kraavide ning ümbersõitudega, mis kuhugi ei vii. Aga kuna olete leidnud tee käesoleva raamatuni, on see märk, et soovite enda ellu muutust. Ja nüüd avaneb teil selleks erakordselt hea võimalus. Seisate teelahkmel. Üks tee viib juba käidud paikadesse tagasi. Mitmeski mõttes on see teekond turvalisem, kuid lõppeb ikka sellesama vana tuttava pettumusega. Teine tee viib teid eemale minevikust ja juhib teid väga suure tõenäosusega armastuse suunas. See tee on tundmatu. Ja sellest vaatenurgast lähtuvalt võib see võõras tee näida hirmutav. Seetõttu rännatakse ka seda teed mööda harvem. Meie kursus aga juhib teid sammhaaval just seda rada pidi rahuldustpakkuva armastuse poole. Kui otsustate, et olete selleks reisiks valmis, luban omaltpoolt, et toetan ning juhatan teid iga päev. Ma tean, et vaatamata pettumusterohkele minevikule, sõltumata minnalaskmismeeleolust ning tüdimusest, saate nüüd valida teeraja, mis viib teid rõõmsalt armastatu juurde. Igaühe jaoks on tõesti kuskil keegi. Olge vaprad ja ärge andke alla. Armastus kuulub meile kõigile.
Autor: Katherine Woodward Thomas
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katherine Woodward Thomase raamatust “Kuidas leida seda “Õiget””
Kas teile vamistavad muret suhete halvenemine, läheduse puudumine ja üksindustunne? Kas tunnete jõuetust, otsides seda õiget inimest, kellega elada koos kogu oma ülejäänud elu? Kas olete üldse ise valmis leidma seda “Õiget”? Raamatus “Kuidas leida seda Õiget?” jagab Katherine Woodward Thomas oma isiklikke ja terapeudina omandatud kogemusi, kuidas ennast muuta ja kuidas ennast avada, et oleks võimalik leida tõeline armastus ning luua terveks eluks kestma jääv suhe, milles on nii romantikat kui ka sügav pühendumine. Katherine on loonud intrigeeriva, kuid samas lihtsa seitsmenädalase programmi “Kuidas leida seda õiget”, mis põhineb külgetõmbeseadusel – see tähendab, et me saame ligi tõmmata ainult seda, mida oleme valmis vastu võtma ja ka ise andma. Seda kursust läbides valmistate end ette armastuse leidmiseks. See 49-päevane raamatukursus koosneb igapäevastest õppetundidest ning iga päeva teema kohta on lisatud harjutused ja juhised, kuidas õpitut ellu rakendada. Päevikut pidades ja igapäevaseid harjutusi tehes hakkate tasapisi mõistma, millised takistused seisavad teil praegu armastuse teel ees ning õpite neist vabanema. 49 päeva möödudes olete emotsionaalselt ideaalses vaimses seisus, et minna laia maailma ja leida üles see “Õige”. Raamat “Kuidas leida seda õiget?” on väga inspireeriv, suhteid käsitletakse uudsetest vaatenurkadest ning teile juhatatakse teed armastuseni, mida otsite.
