Veepiisk püüab merega taas ühineda, mis on sama, nagu inimene püüab ühineda täielikkusega. See, mis on eraldi, see mis on eemal, tahab saada tervikuga liidetuks. Armastus tahab olla üks koos teisega, see tahab olla üks kõigega. Armastus igatseb mitteduaalset olemist, see igatseb mitteduaalsuse järele. Armastusel on janu vaid ühe asja järele – olla kõigega üks, ühineda kõigega. Tema ainsaks kannatuseks on eraldatus, eraldatus inimestest. Eraldatus kõigest muust on tema agoonia ja ängistus. Veepiisk tahab tagasi tulla ja merega üks olla. Inimese iha armastuse järele ei ole midagi muud, kui iha olla kõigega üks. Selles seisneb tema janu, selles seisneb tema palve.
Vaistlik armastuse otsimine on ühtsuseotsing – kuid ükskõik millisel viisil me ühtsust otsime, tabab meid alatasa ebaõnn. Võib-olla seetõttu, et otsime valest suunast, mis viib meid ühtsusest hoopis eemale, me otsime seda valest suunast.
Armastuse nime all on ringlusesse jõudnud valeraha. Inimese ühtsuseotsing lähtub kehast. Vahest ei ole sa teadlik, et maailmas ei saa füüsilisel tasandil mitte mingit ühtsust olla. Ühinemine ei ole kehatasandil võimalik. Igasugune aine on atomaarne ning iga aatom on eraldiolev. Kaks aatomit saavad olla teineteise lähedal, kuid nad ei saa olla üks. On vältimatu, et nende vahele jääb mingi ruum – nende vahele jääb distants. Aine on loomupäraselt atomaarne. Iga aatom on teistest eraldi. Me võime miljonit moodi proovida, kuid kaks aatomit ei suuda üheks saada. Nende vahele jääb distants. Kahe aatomi vahele jääb alati distants. Ükskõik, kui lähedal need üksteisele on – meile võib tunduda, et nad on üks – ometi jääb nende vahele alati distants. Isegi kui need on täiesti koos, on nende vahel distants. Nende vahel on distants ja seda distantsi ei saa kaotada.
Kui armastame, siis kallistame teineteist, südamest südamesse. Kaks keha saavad lähedaseks, kuid alati jääb nende vahele distants, distants on alati olemas. Isegi tihedalt liibuvas embuses teab inimene alati, et ta on teisest eemal, et ta ei ole piisavalt lähedal, et ta ikkagi ei ole teisega üks. Isegi siis, kui kehad on teineteise lähedal, jääb lootus ühinemist saavutada täitumata. Seetõttu pole siis ime, et kehatasandil on armastus läbikukkumisele määratud. Armastaja saab aru, et ta on läbi kukkunud. See teine, kellega ta tahtis üks olla, on väga lähedal, kuid ühinemist ei ole toimunud. Ta ei mõista, et kehal on oma piirid. Inimene ei saa teisega üks olla vaid keha tasandil.
Ainetasandil ei saa toimuda ühinemist. Aine tõeliseks olemuseks ongi see, et selles on eraldatus, selles on vahemaad, selles on lõhed. Kuid armastaja seda ei näe. Vastupidi – ta arvab, et inimene, kellesse ta on armunud, ei ole piisavalt osavõtlik ning see ongi põhjus, miks ta end eraldi olevana tunneb. On rumalus tahta kellegagi füüsiliselt ühineda, kuid tema ei saa sellest aru. Tema arvab, et inimene, kellelt ta armastust ootab, ei armasta teda piisavalt – ja seetõttu ei saa nad üks olla. Seega saab ta oma partneri peale vihaseks ning ei taipa, et kogu tema armastuse tasand on vale.
Seetõttu on üle kogu maailma nii, et iga armastaja on alati oma armastuse objekti peale vihane. Mehed ja naised vahetavad vihaseid sõnu. Üle kogu maailma on armastajad üksteisepeale vihased. See on seetõttu, et nende iha ühineda jääb täitumata, nad on läbi kukkunud. Igaüks arvab, et selle läbikukkumise eest vastutab teine pool. Igaüks usub, et läbikukkumine toimub teise tõttu. Seega on nad üksteise peale vihased. Kuid tegelikult ootavad nad ühinemist valel tasandil. Me ei taipa, et armastust ei saa keha tasandilt leida. Sel tasandil ühineda püüdes tahame me seda inimest, keda armastame, omada. Me soovime saada tema ainuomanikuks. Me ei tee oma omamiskires ainsatki järeleandmist, meie omanikuinstinkt ei kahane karvavõrragi. Seega, selleks et meie liit armastatuga ei nõrgeneks, tahame me hakata tema üle valitsema. Me tahame oma haaret tugevdada, me ehitame oma armastatu ümber müürid, et ta ära ei kaoks või ära ei jookseks, mingis teises suunas ei läheks võikellessegi teisesse ei armuks. Seega – armastajad püüavad teineteist omada. Nad püüavad teist omada, taipamata, et armastus ei püüa ealeski kedagi omada. Ja seega distants armastajate vahel suureneb ja lõhe laieneb.
Armastus ei ole vägivaldne, kuid omamine on vägivaldne ja omamine tekitab vaenu. Püüdes inimest omada, haarame tal justkui turjast kinni. Omamine tähendab ahelaid. Kuna sa armastad, kardad sa vahemaad oma armastatuga suurendada. Seetõttu püüad armastatut endale üha lähemale ja lähemale tuua, üha rohkem enda külge köita. Sa püüad kõiges turvalisust luua, arvates, et see sulgeb lõhe sinu ja su armastatu vahel, sulgeb vahemaa teie vahel. Mida rohkem vaeva sa lõhe sulgemiseks näed, seda rohkem see lõhe suureneb. Siis tekib frustratsioon, saabub viletsus ja ängistus. Armastaja hakkab mõtlema, et inimene, keda ta armastab, ei vasta talle samaga, seepärast asub ta otsima kedagi teist. Ta mõtleb, et võib-olla ei ole tema armastatu tema jaoks see õige, seepärast hakkavad ta silmad otsima kedagi teist. Olemuslik lõhe jääb aga selliseks, nagu see on. Ta ei suuda mõista, et liitumine ei ole kehatasandil võimalik. Asi ei ole selles või teises kehas – liitumine ei ole võimalik mitte ühegi kehaga. Inimkond on otsinud armastust ja ühinemist keha tasandil ning see on põhjus, miks sellist nähtust nagu armastus selles maailmas ei ole.
Soov omandada ja omada toob alati kaasa armukadeduse, mõlemad pooled on armukadedad. Kui on ükskõik mille omamise soov, on kohal ka armukadedus. Seepärast ongi armastuselill okkaid täis, igast küljest takistavad need armastust. Pole ime, et su armastus armukadeduse käes ära närtsib. Isegi enne seda, kui armastus sündida saab, hakkab ta ära põlema. Kohe, kui ta on sündinud, pannakse ta matmiseks tuleriidale. Iga päev põletame me oma armastust armukadeduse tuleriidal. Kui on omamine, sünnib ka armukadedus. Kõik kardavad, et keegi teine saab endale selle, keda me peame “enda omaks”, kelle kohta ütleme “minu oma”.
Kohe, kui armukadedus on sündinud, tekkib hirm, tekkib rahutus, tekkib ärevus ja me hakkame oma partnerit valvama; kõik need asjad koos hakkavad armastust tapma. Armastus ei vaja valvamist. Armastus ja armukadedus pole omavahel mitte kuidagi seotud. Kus iganes eksisteerib armukadedus, ei ole armastuseks võimalust. Kus iganes eksisteerib armastus, ei ole võimalust armukadeduseks.
Kuid tegelikult ei ole armastust selles maailmas siin üldse. Meie elupaat peaks muutuma tugevamaks, kui see jõuab armastuse vetesse – aga selle asemel puruneb see tükkideks. Paat, mis pidi meid rännakule viima, on kildudeks purunenud, sest me oleme hakanud valel viisil armastama.
Autor: Osho
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Osho raamatust “Vaikus. Sinu olemuse sõnum”.
