Igapäevased meditatsioonid
Minevikus on olnud selline eksiarvamus: mediteeri kakskümmend minutit, või kolm korda päevas, või viis korda päevas – põhimõte on see, et iga päev pead sa mõned minutid mediteerima. Aga mida sa teed ülejäänud kahekümne kolmel tunnil ja neljakümnel minutil? Pole kahtlust, et midagi mittemeditatiivset. Loomulikul kaob see, mille oled kahekümne minutiga saavutanud, ülejäänud päeva jooksul.
Ma tahan, et vaataksid meditatsiooni hoopis teistsugusest vaatenurgast. Sa võid õppida meditatsiooni kakskümmend või nelikümmend minutit – õppimine on üks asi -, aga siis pead sa õpitu täide viima, päevast päeva. Meditatsioonist peab saama midagi niisugust nagu südamelöögid.
Lihtne ja loomulik
Alati, kui sul on aega, lõdvesta mõne minuti jooksul oma hingamissüsteemi, aga muud mitte midagi – pole tarvis lõdvestada kogu keha. Rongis, lennukis või autos ei saa keegi aru, kui sa midagi sellist teed. Lihtsalt lõdvesta oma hingamissüsteemi. Olgu see niisugune, nagu see on loomulikult. Seejärel sule silmad ja jälgi, kuidas sa hingad sisse ja välja, sisse…
Ära keskendu! Kui keskendud, siis tekitad probleeme, sest siis hakkab kõik sind häirima. Kui püüad keskenduda autos istudes, siis häirib sind automüra, samuti kõrval istuv inimene.
Meditatsioon pole keskendumine. See on lihtsalt teadlikkus. Sa lihtsalt lõdvestud ja jälgid hingamist. Selle jälgimisega ei välista sa midagi. Auto müriseb – tore, lepi sellega. Teised sõidukid mööduvad – hästi, see on osa elust. Kõrvalistuja norskab – lepi sellega. Ära sõdi millegi vastu.
*
Sa ei saa tõde vältida. Parem on kohtuda sellega näost näkku, parem on sellega leppida, parem on sellega elada. Kui hakkad elama tõe elu, ehedat elu, oma tegelikku elu, siis kõik su mured mööduvad vähehaaval, sest konflikt jääb ära ja sa pole enam osadeks jaotunud. Su hääles on siis ühtsus, kogu su keha muutub orkestriks. Praegu, kui midagi ütled, räägib su keha hoopis muud; kui su suu midagi räägib, ütlevad silmad samal ajal midagi muud.
Inimesed tulevad sageli minu juurde ja ma küsin neilt: “Kuidas läheb?” Ja nad ütlevad: “Me oleme väga õnnelikud.” Ma ei suuda seda uskuda, sest nende näod on nii igavad – ei rõõmu, ei head tuju! Nende silmis pole sära, valgust. Ja kui nad ütlevad “Me oleme õnnelikud”, siis isegi sõna õnnelik ei kuuldu eriti õnnelikult. See kõlab nii, nagu nad kisuksid seda endast välja. Nende hääletoon, nende hääl, nägu, see, kuidas nad istuvad või seisavad – kõik tunnistab vastupidist, ütleb midagi muud.
Hakka inimesi jälgima. Kui nad ütlevad, et on õnnelikud, siis jälgi. Jälgi, et saaksid mingi vihje. Kas nad on tõesti õnnelikud? Otsekohe saad sa aru, et osa neist ütleb midagi muud. Ja seejärel hakka vähehaaval ennast jälgima. Kui ütled, et oled õnnelik, aga pole, siis su hingamine on häiritud. Su hingamine ei saa olla loomulik. See on võimatu. Sest tõsi on see, et sa pole õnnelik. Kui oleksid öelnud “Ma olen õnnetu”, siis su hingamine oleks jäänud loomulikuks. Vastuolu puuduks. Aga sa ütlesid: “Ma olen õnnelik.” Otsekohe surud sa midagi alla – sa oled alla surunud midagi sellist, mis oli üles tõusmas. Selle pingutusega muudab su hingamine oma rütmi, see pole enam rütmiline. Su nägu pole enam meeldiv, su silmad on petlikud.
Kõigepealt jälgi teisi, sest see on lihtsam. Sa võid olla nende suhtes objektiivsem. Ja kui oled nende puhul midagi märganud, siis kasuta seda enda juures. Ja vaata – kui räägid tõtt, siis on su häälel musikaalne kõla; kui räägid ebatõtt, siis on seal justkui mingi ragisev toon. Kui räägid tõtt, oled endaga üks, terviklik; kui räägid ebatõtt, siis pole sa terviklik, tärganud on vastuolu. Jälgi neid peeneid nüansse, sest need on terviklikkuse või siis mitteterviklikkuse tulemused.
Kui oled terviklik, ei lagune laiali – kui oled endaga üks, unisoonis – ,siis äkki näed, et oled õnnelik. See ongi sõna “jooga” tähendus. Seda me silmas peamegi, kui räägime joogist: see on inimene, kes on terviklik, unisoonis; kelle osad on omavahel seotud, mitte vastandlikud; need on vastastikuses sõltuvuses, mitte konfliktis, üksteisega rahujalal. Ta olemuses on suur sõprus, ta on tervik.
Vahel juhtub, et saad endaga üheks, ja see on harv hetk. Jälgi ookeani, tohutut ja metsikut – ja äkki sa unustad oma jagatuse, oma skisofreenia; sa lõdvestud. Või kui kõnnid Himaalajas, nähes värskelt sadanud lund mäetippudel, ümbritseb sind äkki rahu ja sul pole tarvis olla võlts, sest pole teist inimest, kelle suhtes võiksid võlts olla. Sa muutud tervikuks. Või kui kuulad kaunist muusikat, saab sinust tervik. Millal ja mis tahes olukorras sa endaga üheks saad, ümbritseb sind ja tärkab sinus rahu, õnn, õndsus. Sa tunned täitumust.
Pole tarvis neid hetki oodata – neist võib saada osa su tavalisest elust. Neist ebatavalistest hetkedest võivad saada tavalised hetked – see ongi zeni põhimõte. Sa võid elada ebatavalist elu väga tavalist elu elades: metsa raiudes, puid lõhkudes, allikast vett tuues võid end tunda vapustavalt vabalt. Põrandat pühkides, süüa tehes, pesu pestes võid sa olla täiuslikult vaba – sest küsimus on selles, kuidas tegutseda totaalselt, nautida oma tegevust, tunda selle üle heameelt.
Võtmeks on hingamine
Jälgi last; nii on õige hingata. Kui laps hingab, siis ta rinda see üldse ei mõjuta. Kõht käib üles-alla. Laps hingab kõhu kaudu. Kõigil lastel on kõhuke ees; see on nende hingamise ja energiatagavarade tõttu.
Nii on õige viis hingata. Pea meeles, et sa oma rinda liiga palju ei kasutaks; seda tuleks kasutada vaid harva – hädaolukorras. Kui jooksed elu eest, et end päästa, siis võid seda kasutada. See on vahend hädaolukorraks. Siis võid kasutada pinnalist kiiret hingamist ja joosta. Aga tavaliselt ei tohiks rinna kaudu hingata. Ja pea meeles üht asja: rind on mõeldud ainult hädaolukorraks, sest hädaolukorras on raske loomulikult hingata. Kui hingad loomulikult, oled nii rahulik ja vaikne, et sa ei suuda joosta ega võidelda; sa oled nii rahulik ja enesega üks nagu Buddha. Ja kui sa hädaolukorras hingad loomulikult – näiteks kui maja põleb -, siis pole sa suuteline midagi päästma. Või kargab tiiger sulle metsas kallale ja sa hingad loomulikult, sind pole võimalik häirida; siis sa justkui ütleks: “Hästi, tehku mis tahab.” Sa pole võimeline end kaitsma.
Niisiis on loodus varustanud sind vahendiga hädaolukorraks; rind on vahend hädaolukorraks. Kui tiiger sind ründab, pead loobuma loomulikust hingamisest ja hingama rinna kaudu. Siis suudad paremini joosta, võidelda, põletada kiiresti energiat. Ja hädaolukorras on ainult kaks võimalust – põgene või võitle. Mõlemad vajavad väga pealispindset, aga intensiivset energiat, väga häiritud, pingsat seisundit.
Kui hingad pidevalt rindkere kaudu, on sul peas pinged. Kui hingad pidevalt rinnaku kaudu, oled alati hirmul, sest rinnahingamine on mõeldud vaid hirmuolukorraks. Ja kui oled teinud sellest harjumuse, siis sa pidevalt kardad, oled pinges, alati valmis põgenema. Vaenlast pole, aga sa kujutad ette, et on. Nii tekitatakse paranoiat.
Läänes on mõned inimesed, nagu Alexander Lowen ja teised, kes on töötanud bioenergeetikaga, selle fenomeniga kokku puutunud. Nad on hakanud mõistma, et inimestel, kes kardavad, on rinnus pinge ja nad hingavad väga pinnaliselt. Kui nende hingamine oleks sügavam, nii et puudutaks kõhtu, hara keset, siis hirmud kaoksid. Ida Rolf on leiutanud ühe väga ilusa meetodi keha sisemise struktuuri muutmiseks – see on rolfing. Kui oled palju aastaid valesti hinganud, oled välja arendanud teatud lihaskonna ja see lihaskond on sulle takistuseks; see ei lase sul sügavalt hingata. Ja isegi kui pead meeles sügavalt hingata mõne sekundi jooksul, siis jälle oma tööd alustades hakkad ka pealispindselt hingama, rinna kaudu. Lihaskonda tuleb muuta. Kui see on tehtud, siis hirm kaob, samuti pinge.
Jälgi, kuidas laps hingab – see on loomulik hingamise viis – ja hinga ise ka niimoodi. Lase kõhul sisse hingates üles tõusta ja välja hingates alla langeda. Ja olgu see sellises rütmis, et sellest saab peaaegu su energia laul, tants rütmi ja harmooniaga – ja sa tunned end nii lõdvestunult, nii elusana, nii vitaalsena, et sa poleks kunagi arvanud, et niisugune vitaalsus on võimalik.
Lõdvestunud tähelepanu
Šiva “Vigyan Bhairav Tantras” on järgmine meditatsioonitehnika:
Kuhu iganes su tähelepanu langeb, koge kohe.
Selle tehnika puhul pead kõigepealt arendama tähelepanu. Sa pead arendama tähelepanelikku hoiakut. Ainult siis saab see tehnika võimalikuks, nii et kuhu iganes su tähelepanu langeb, võid kogeda – iseennast. Lihtsalt lille vaadates võid end kogeda. Siis pole lille vaatamine mitte lihtsalt lille vaatamine, vaid on ka vaataja – aga ainult siis, kui tead tähelepanu saladust.
Sa võid vaadata lille ja mõelda, et vaatad lille, aga sa oled alustanud mõtlemist lillest, ja lillest oled nüüd ilma. Sa pole enam kohal, sa oled läinud kuhugi mujale, sa oled ära läinud. Tähelepanu tähendab seda, et kui vaatad lille, siis vaatad lille ega tee mitte midagi muud – nagu oleks mõistus peatunud, nagu poleks praegu olemas mõtlemist, vaid ainult lihtne lillekogemus. Sa oled siin, lill on siin, ja teie kahe vahel pole mõtteid.
Kui suudad seda teha, siis äkki leiad, kuidas su tähelepanu tuleb lille juurest tagasi, põrkub sellelt sinule tagasi. Sellest saab ring. Sa vaatad lille ja see vaatamine tuleb tagasi. Lill peegeldab seda, põrgatab selle sulle tagasi. See juhtub siis, kui mõtteid pole. Siis ei vaata sa ainult lille, vaid ka vaatajat. Siis on vaataja ja lill muutunud kaheks objektiks ja sinust on saanud mõlema jälgija.
Aga kõigepealt tuleb treenida tähelepanu, sest seda pole sul üldse. Su tähelepanu on hüplik, liigub ühelt asjalt teisele ja sellelt millelegi muule. Sa pole tähelepanelik mitte ühtki hetke. Isegi kui ma räägin, ei kuule sa kõiki mu sõnu. Sa kuuled ühte sõna, seejärel läheb su tähelepanu kuhugi mujale; siis tuled tagasi, kuuled teist sõna, ja tähelepanu läheb jäle kuhugi mujale. Sa kuuled mõnda sõna ja täidad lüngad, ja siis sa arvad, et oled mu juttu kuulnud. Mida sa sellest saad, on su oma asi, see on su oma looming. Sa oled kuulnud minult mõned sõnad, ja see, millega sa lüngad täidad, muudab kõike! Ma ütlen sõna, ja sa oled hakanud selle üle järele mõtlema. Sa ei suuda vaikselt olla.
Kui suudad kuulamise ajal vaikselt olla, siis muutud tähelepanelikuks.
Tähelepanu tähendab vaikset virgust, kui pole segavaid mõtteid. Arenda seda. Sa saad seda arendada vaid seda tehes, teist teed pole. Tee seda rohkem, ja sa arendad seda. Millega sa iganes tegeled, kus sa iganes oled, püüa seda arendada.
Sa sõidad auto või roniga. Mida sa seal teed? Püüa arendada tähelepanu, ära kaota aega. Kui sõidad rongiga pool tundi, arenda tähelepanu. Lihtsalt ole seal. Ära mõtle. Vaata kedagi, vaata rongi või vaata välja, aga ole see vaatamine, ära mõtle midagi. Peata mõtlemine. Ole kohal ja vaata. Su vaatamine muutub otseseks, läbitungivaks, ja igalt poolt peegeldub su vaatamine sulle tagasi ning sa muutud vaatajast teadlikuks.
Sa pole endast teadlik, sest sein on ees. Kui vaatad lille, siis kõigepealt muudavad su mõtted su vaatamist, nad annavad oma värvingu. Seejärel läheb see vaatamine lillele. See tuleb tagasi, ent seejärel annavad su mõtted sellele jälle teistsuguse värvingu. Ja kui see tagasi tuleb, ei leia see sind kunagi eest. Sa oled kuhugi mujale liikunud. Sind pole seal.
Iga vaatamine tuleb tagasi, kõike peegeldatakse, sellele vastatakse, aga sind pole kohal seda kätte saamas. Ole siis kohal, et seda kätte saada. Sa võid proovida seda päeva jooksul paljude asjadega ja vähehaaval arendad sa tähelepanelikkust. Tee nii:
Kuhu iganes su tähelepanu langeb, koge kohe.
Seejärel vaata kuhugi, aga lihtsalt vaata. Tähelepanu on langenud – ja sina koged ennast. Aga esimeseks nõudmiseks on võime olla tähelepanelik. Ja sa võid seda harjutada.
Selleks pole vaja eraldi aega võtta. Mida iganes sa teed – sööd, oled vannis, seisad duši all – lihtsalt ole tähelepanelik. Aga milles on probleem? Probleem on selles, et me teeme kõike mõistusega ja kavandame pidevalt tulevikku. Sa võid sõita rongiga, aga su mõistus võib korraldada teisi reise; programmeerib, planeerib. Lõpeta see ära.
Üks zen-munk, Bokoju, ütles: “See on ainus meditatsioon, mida ma tean. Kui ma söön, siis söön. Kui ma kõnnin, siis kõnnin. Ja kui ma tunnen, et olen unine, siis magan. Mis juhtub, see juhtub. Ma ei sekku kunagi.”
Sellega on kõik öeldud – ära sekku. Ja lase juhtuda sellel, mis juhtub; lihtsalt ole kohal. See annab sulle tähelepanelikkuse. Ja kui sul on tähelepanu olemas, siis on see tehnika sul käes.
Kuhu iganes su tähelepanu langeb, koge kohe.
Sa koged siis kogejat; sa langed tagasi endasse. Igalt poolt põrkud sa tagasi, igalt poolt sa peegeldud. Kogu eksistentsist saab peegel; sa peegeldud kõikjalt. Kogu eksistents peegeldab sind, ja ainult siis saad sa end tundma õppida, mitte enne seda.
Kuni kogu eksistentsist saab sinule peegel, kuni eksistentsi iga osa sind näitab, kuni iga suhe sind avab… Sa oled selline lõpmatu fenomen, et tavalised peeglid ei kõlba. Sa oled selline tohutu eksistents, et kui kogu eksistents ei muutu peegliks, siis ei näe sa kõige vähematki. Sind peegeldatakse ainult siis, kui kogu universum muutub peegliks. Sinus on olemas jumalikkus.
Ja tehnika, kuidas teha eksistentsist peegel, on järgmine: loo tähelepanu, muutu virgemaks, ja siis, kuhu iganes su tähelepanu langeb – mis tahes objektile – koge end äkki. See on võimalik, ent praegu võimatu, sest sul pole täidetud peamised nõuded.
Sa võid lille vaadata, aga see pole tähelepanu. Sa lihtsalt jooksed lille ligidal, ikka ringi ja ringi. Sa oled lille jooksmise ajal näinud, sa pole seal ainsatki hetke olnud.
Kuhu iganes su tähelepanu langeb, koge kohe.
Lihtsalt pea end meeles.
Sellel, miks see tehnika võib olla kasulik, on sügav põhjus. Sa viskad palli vastu seina – ja pall tuleb tagasi. Kui vaatad lille või kellegi nägu, siis antakse ära teatud energia – sinu vaade on energia. Ja sa ei tea, et kui vaatad, siis annad sellega energiat ära, sa viskad energiat minema. Teatud osa su eluenergiast on ära visatud. Seetõttu oledki sa nii kurnatud, kui oled päev otsa tänavaid vaadanud: inimesed, reklaamid, rahvamass, poed. Kui sa midagi vaatad, siis see kurnab sind, sa tahad silmad kinni panna, lõdvestuda. Mis toimub? Miks sa tunned end nii kurnatuna? Sest sa oled energiat minema visanud.
Buddha ja Mahavira nõudsid, et nende mungad ei tohi liiga palju vaadata, nad peavad keskenduma maapinnale. Buddha ütleb, et sa võid vaadata vaid meeter ettepoole. Ära vaata kuhugi; vaata lihtsalt seda teed, mida mööda sa kõnnid. Ühe meetri võrra ettepoole vaatamisest piisab, sest kui oled ühe meetri vaadanud, siis vaatad jälle meeter edasi. Ära vaata kaugemale kui meeter, sest sa ei tohi ilmaasjata energiat kulutada.
Kui vaatad, siis viskad ära teatud hulga energiat. Oota, ole vaikselt, lase energial tagasi tulla, ja sa üllatud. Kui saad lasta energial tagasi tulla, siis pole sa kunagi kurnatud. Tee seda. Proovi seda teha homme hommikul. Ole vaikselt, vaata midagi. Ole vaikselt, ära mõtle sellele, oota kannatlikult – energia tuleb tagasi; tegelikult annab see sulle vitaalsust juurde.
Kui sa ei mõtle, tuleb energia tagasi; pole mingit takistust. Ja kui oled kohal, siis imad seda uuesti sisse ning sellel on noorendav mõju. Ja su silmad, mis olid väsinud, on nüüd rohkem lõdvestunud, vitaalsemad, täidetud suuremast energiast.
Autor: OSHO
Uuri lisa kirjastuse Pilgrim raamatust OSHO “Meditatsioon hõivatud inimesele” – stressi vähendavad tehnikad inimestele, kellel pole mediteerimiseks aega.
